6. Küladest ja külaelust Küla on etendanud Eesti rahva elus tähtsat osa. Esimesed Eestimaa külad tekkisid umbes 2000 aastat tagasi. Küla on olnud kohaks, kust on alguse saanud paljud rahvakultuuritraditsioonid. Külakoolides õpiti lugema, kirjutama ja arvutama. Külal on alati olnud tähtis koht maaelu hoidjana. Kui elab Eesti küla, elab ka Eestimaa. Vastseliina vallas on 36 küla. Kuna aegade jooksul on Vastseliina valla piire mitmel korral muudetud, siis tutvustatakse alljärgnevas mõningaid külasid, mis kuuluvad praegu Vastseliina valla alla. 1.veebruari 1998.a. seisuga on Vastseliina vallas järgmised külad: Haava, Halla, Heinasoo, Hinsa, Holsta, Illi, Jeedasküla, Juraski, Kaagu, Kapera, Kerepäälse, Kirikumäe, Kõo, Külaoru, Kündja, Lindora, Loosi, Möldri, Ortuma, Paloveere, Pari, Perametsa, Plessi, Puutli, Saarde, Sutte, Tabina, Tellaste, Tsolli, Vaarkali, Vana-Saaluse, Vastseliina alevik, Vastseliina küla, Vatsa, Viitka, Voki. 6.1. Holsta küla Küla asub Võru-Luhamaa tee ääres Vastseliina ja Võru valla piiril. Kõige vanem elumaja on aastast 1810. Eesti Vabariigi ajal oli Holsta külas Orava erakauplus, kuid nõukogude ajal Võru Tarbijate Ühistu kauplus. Eesti Vabariigi ajal oli seal meierei. Külas oli kõrts, kus möödakäijad jalgu puhkasid. Holstas oli ka veski. Tänapäeval on veskist säilinud vaid varemed. Holstas oli oma küla sepp Hillep. Sepa maja on lagunenud, see-eest sepikoda täielikult säilinud. Sepikoda asub teiselpool oja. Oja oli vanasti ainuke veevõtukoht. Küla on huvitav veel sellepärast, et pool külast asub Võru vallas ja teine pool Vastseliina vallas. Piiriks on Istra oja. Kolhoseerimise ajal oli Holstas kolhoos, mis hiljem liideti Vastseliina sovhoosiga. Seoses maade tagastamisega said oma maad tagasi mitmed talupered. Iga aastaga väheneb külas tööealiste inimeste ja elanike arv. Elanikke on Holsta külas seisuga 1. veebr. 1998.a. 42, majapidamisi 12 ja tegevtalusid ei ole. 6.2. Illi Illi küla asub Vastseliina valla idaosas, kuulus kunagi Vastseliina karjamõisa alla.19.sajandi keskpaiku lahutati Misso mõis(saksakeelne nimetus Illingen) Vastseliina mõisast. Siis kuulus küla Misso mõisa alla. 1920.a. riigistati mõisamaad ja riik hakkas maid inimestele müüma. Illi külas oli 8 talu. Need olid rohkem väiketalumajapidamised, sest maade suurus oli 2-15 ha. Suuremaid talusid oli 3. Veskeid on külas olnud kaks. Üks on Illi-oru veski ja teine Illi veski. Illi veski on saanud nime kohanime järgi ja ta asub Illi külas Piusa lisajõe Raudoja paremal kaldal umbes 0,5 km allpool Illi-oru veskit. Veski kuulus Illi mõisale, rentnikuks oli Gustav Keel. Maareformiga 1920.a. mõis riigistati ja enampakkumisel rentis riigilt veski Jakob Kalder. Veskis olevat olnud tulekahju. Kalderi poeg Enno olevat ostnud varemed riigilt ära ja ehitanud veski uuesti üles. Enno Kalder sai saksa okupatsiooniajal õnnetult bensiiniplahvatuse läbi surma. Osa Kalderi perekonnast küüdidati 25. märtsil 1949.a. Siberisse. Veski läks üle teeninduskombinaadile “Tamula”. 1. märtsil 1963.a. anti veski üle kolhoosile “Sõprus”. Töö veskis lõpetati 1992.a. , kuna veski läks rikki. Peale aastast vaheaega hakati veskit taas remontima. Esimene jahvatamine toimus 1993.a. detsembris. Praegu tehakse veskis tange, lihtjahvatust ei ole, sest selleks vajaminevad seadmed on rikkis. Illi-oru veski asub Piusa lisajõe Raudoja vasakul kaldal, 0,5 km kaugusel Võru-Misso maanteest. Veski olevat ehitanud keegi Kranig Illi veskist umbes 100 m ülespoole. 1937.a. loendusandmetel on veski ehitamise aastaks pakutud 1922.a. Kranigilt oli veski ostnud Paul Soesoo umbes 1932.a. Veski olnud viletsas olukorras ja seda hakati ümber ehitama. Uus veski valmis 1938.a. Veski omanikuks oli Paul Soesoo, kes 1947.a. andis selle üle Võrumaa Tööstuskombinaadile. Veski jäi seisma 1957.a , siis oli ta Võru teeninduskombinaadi “ Tamula” valduses. Kuna veski oli amortiseerunud, siis kanti ta maha, seadmed jäeti kohale. Veski pais on suletud ja see ongi kujunenud Illi veski varupaisuks. 4. maist 1945.a. moodustati Võru Maakonna Vastseliina vallas Mauri Küla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee. Ka Illi kuulus selle territooriumile. 17. juunil 1954. aastal nimetati Mauri Küla TSNTK ümber Illi Küla TSNTK-ks. 1960.a. likvideeriti Illi külanõukogu. 3. sept. 1960 liideti Vastseliina külanõukoguga Illi külanõukogust “Sõpruse“ kolhoosi territoorium, ülejäänud osa Illi külanõukogust- Mauri liideti Misso külanõukoguga ja Piusa Meremäe külanõukoguga. Tänase seisuga kuulub Illi küla Vastseliina valla koosseisu. Külas on 22 elumaja, elanikke on 63. Tegevtalusid 2 ( Kalluste ja Kaur ). 6.3. Juraski Juraski küla asub Võru – Luhamaa maantee ääres, enne Vastseliinat paremal pool tee ääres. Juraski küla kuulus kunagi Tsorona mõisa alla. Küla asub looduslikult kaunis kohas. Paljude majapidamiste juures on algselt looduslikud, hiljem süvendatud tiigid, millede mõõtmed on küllaltki väikesed. Algselt olid põllumaad killustatud kraavide ja võsadega. 1974.-1975. a. viidi Juraski külas Vastseliina sovhoosi poolt läbi maaparandustööd, mille käigus põllumaad massiivistati. Seisuga 1. veebr. 1998.a. elab Juraski külas 55 inimest ja seal on 17 majapidamist ja 3 tegevtalu ( Kivilo, Ojamets, Hinn ). 6.4. Külaoru Külaoru asub loodes, Loosi maantee ääres, kahe kilomeetri kaugusel Vastseliinast. Küla tekkis ümber kiriku. Vastseliina pastoraadi järgi nimetati seda ümbruskonda 1977. aastani Kirikumõisa külaks. Nimi Külaoru on tulnud aga asjaolust, et küla asub väikeses orus. Külaorgu ehitati enamik hooneid alles 20. sajandil ( välja arvatud kabel vanas surnuaias ja endised kirikumõisale kuuluvad hooned ). Kõige vanemad hooned on tolleaegne kirikumõis, mis koosnes häärberist, tallist ja kolmest aidast. Peale nende oli häärberi kõrval moonamaja, laudad, sigala ja kaks küüni. Kirikumõisat ilustas suur park. Pargis oli väike kuuekandiline suvemaja, kus sees olid pingid ja laud, nii et härrased võisid istuda ja juttu ajada. Kirikumõisas olevat mitu korda tulekahju olnud. 1975.aasta paiku põles maha üks mõisa-aegne küün. Kirikul on paarikümne hektari jagu maad. Peale selle veel heinamaa ja mets. Nõukogude valitsuse tulekuga tehti häärberist haigla, mis avati 1951.aastal. Juurde ehitati surnukuur, garaaê ja puukuur. Haiglas oli algul laste- , haava- , sisehaiguste- ja sünnitusosakond. 1956.aastal avati röntgenikabinet. Haigla likvideeriti 1. juuli 1982.aastal. Kuigi Külaoru on väga väike paik, on siin kolm vana surnuaeda. Kuni 1772.aastani maeti surnud kiriku põranda alla. Kaks surnuaeda on aga metsa ja võsaga kaetud. Kolmas nn.saksa surnuaed ei ole veel täielikult hävinud. Kohe Külaorgu sisse sõites vasakut kätt olevas metsatukas arvatakse olevat koolerasse surnute matmispaik. See olla maetud täis ühe suvega ( 1860.aastal ). Teist metsaga kaetud surnuaeda kutsuti Serga surnuaiaks. See asub kirikust natuke maad kaugemal, kuid seal pole enam kalmukünkaidki näha. Saksa surnuaed on aga tekkinud 18. sajandil. Seda kutsutakse sellepärast nii, et see oli mõeldud saksa koguduse jaoks. Suurem osa Külaoru elumaju on ehitatud 1960-ndate aastate paiku - ajal, mil rajati kolhoose ja käis hoogne ehitamine. Endises Vastseliina kiriku kõrtsis on praegu Männiku eluhoone. See maja on ka üks vanimaid hooneid, mis on Külaorus säilinud. Hobusetalli asemel on praegu Männiku laut. 1930-1935 aastatel oli praeguses Männiku majas koorejaam. 1960-ndail aastail oli seal aga leivatööstus koos kauplusega. Lühikest aega oli sealsamas hoones ruum ka raamatukogu jaoks. Selles majas on olnud ka linavarumise koht. Enne Vastseliina sovhoosi loomist kuulus Külaoru “Koit“ kolhoosi alla. Selle aja jooksul ehitati peaaegu ühel aastal (1957-1958) 13 maja. Need ehitati kõik tüüpprojekti järgi ja üsna üksteise lähedale. Peale selle, et Külaorus on olnud kunagi kolhoosikeskus, on siia juurde ehitatud ka mitu aita, kuivati, kaks kaalukoda, saekaater, veski ja kartulihoidla. Üsna kiriku juurde ehitati 1957.aastal salvedega seemneviljaait. Kolhoosi algaastatel rajati aitade juurde ka kuivati ja kaalukoda. Kompleksis kuivatiga oli söödavilja ait. Kuivati juures oli ka veski, mis jahvatas teravilja. Vanuselt teine hoone Külaorus asub Männiku maja vastas, praegune Krillole kuuluv Silla maja, mida Krillo taastab. Männiku ja Krillo hoonete vahelist teed mööda üles minna, asub Otsa talu. Ka Andres Ots taastab oma talu. Aastate jooksul on Külaorgu hooneid juurde ehitatud. Tänu talude taastamisele pole ükski talu tühjaks jäänud. Juurde on tulnud mitu uut peret, kes on hakanud hooneid korda tegema. Likvideeritud haiglast on saanud Vastseliina hooldekodu. Avati märtsis 1997. Seisuga 1. veebr. 1998 elab Külaorus 106 inimest, seal on 26 majapidamist, 2 tegevtalu (Sõrmus, Pungits ). Ettevõtetest tegutsevad A.Otsa puidufirma ja osaühing “ Külaoru vili “. 6.5. Lindora Lindora asub Vastseliina vallas Võru,-Vastseliina,-Obinitsa ja Lepassaare külla viivate teede ristumiskohal 25 km kaugusel Võrust. Lindora on tuntud eelkõige külalähedases männimetsas paikneva kääbaskalmistu poolest. Kääpad asuvad Võru-Piusa ürgoru veerangul. Kagu-Eestile on üldiselt iseloomulikud nn. pikad ja harilikult esinevad nendega koos ümmargused kääbaskalmed. Lindora metsas on ühtekokku 21 kuhelikku: kuus pikka, neliteist ümmargust ja üks kombineeritud kääbas. Kääbaste pikkus on 13-29 meetrit, laius kuni 12 meetrit ja kõrgus ühe meetri ümber. 1950.aastatel hakati Kagu-Eestis kääpaid kaevama. Lindoras avati 1957.aastal kolm pikka ja 1959-1961.aastatel kaks pikka ning kolm ümmargust kääbast. Väljakaevamistel leiti suur savist uru, vööosi, pintsetid, rauast vikat ja raudpannal. Lisaks sellele on sealt leitud inimluid, pronksist helmeid ja sõrmuseid ning klaashelmeste tükikesi. Lindora küla on olnud ümbruskonnas kuulus laatade poolest. Esimene laat peeti 1920.aastate alguses. See ei toimunud Lindoras, vaid Lepassaares ( jääb 4 km kõrvale ). Maapind oli seal madal ja porine ning seetõttu otsiti sobivamat paika. Laadapidamise kohaks sai kuiv ja liivane männik, mis asub Vastseliina, Obinitsa ja Lepassaare külla viivate teede ristumiskohal. Laat hakkas toimuma iga aasta 29.oktoobril. Algul kaubeldi ainult koduloomadega.Hiljem hakati kaubitsema veel tööstuskaupadega, omavalmistatud esemetega ( näit. punutud korvid), käsitööesemetega, aiasaadustega. Ei puudunud koduõlugi. Kaubitsemine toimus varavalgest hilisõhtuni. Sellele järgnenud päeval käisid poisikesed laadaplatsi üle vaatamas. Päris palju leiti peenraha, tühje pudeleid ja muudki huvitavat. Üldse oli laat laste seas väga oodatud sündmus. Nõukogude korra ajal laata ei peetud. Laadatraditsioon taastati 1989.a. tänu Vastseliina valla ettevõtlikkusele. Laatadel kaubeldakse kõigega ja ei puudu ka koduõlu. Tähtsamaks ehitiseks Lindoras on hoone, kus järgemööda asusid postijaam, kõrts, meierei ja rahvamaja. Kõrts ja postijaam tegutsesid seal juba tsaariajal. Eesti Vabariigi päevil tegutsesid seal meierei ja rahvamaja. Hiljem on olnud seal korter ja tänaseks on see hoone erastatud. Lindoras elab seisuga 1. veebruar 1998.a. 32 inimest, külas on 16 majapidamist. Tegevtalusid on üks, Viitkini talu, mis tegeleb põllumajandusega ja võtab vastu turiste. 6.6. Möldri küla Möldri küla asub Kapera ja Vastseliina küla poolsel teelõigul. Oma nime on ta saanud seetõttu, et selles külas asus viis veskit. Nende hulgas oli ka kaks villaveskit, kus töödeldi villad lõngadeks. Samuti oli külas jahuveski. Veel 1939.a. töötasid nad täie koormusega, eriti villatööstused Make ja Jaska (need olid nimelised veskid ). Veskilisi oli palju ja sageli tuli mitu päeva järjekorras seista. Viljaveskitest oli võimsaim Savioja- Pärgi jahuveski, kus jahvatati päevas paarkümmend hobusekoormat. Peale selle oli külas riidevanutus- ja värvimistööstus Rudolf Make juures. Praegu ei ole nendest veskitest ükski säilinud. Mõned neist on aja jooksul lagunenud, osad sõjakeerises hävinud. Eesti Vabariigi ajal oli külas kümme jõukamat talu, kes omasid paari hobust ja hulka kari-loomi. Külarahval oli ostetud isegi oma viljapeksumasin, aurukatel ja press, millega masindati ümbruskonna viljad. Neistki ei ole praeguseni midagi säilinud, kuna sõja ajal masinad lõhuti. Möldri küla elanike arv aeg-ajalt kasvas, ehitati juurde ka maju. Viimasel ajal on küla elanike arv kahanenud, kuna nooremad lähevad mujale elama ja vanemad jäävad oma kodukohta. Selle küla vanim talu on Verrevi talu, talu on teadaolevate andmete põhjal põlvest-põlve edasi pärandatud. Veel on oma talumaad tagasi saanud Möldre-Rõdo talu nr. 50, kelle omanikeks on kaksikvennad Aksel ja Leo Seim. Talu suurus on 39 ha . Lisaks sellele on külas tagastatud veel 4-5 talu. Paikseid elanikke on Möldri külas ~ 60 inimest. Peale “Võit“ sovhoosi likvideerimist moodustati külla Möldri ühistu, kuid tänaseks on see laiali läinud. 6.7. Loosi Loosi asub Vastseliina vallas. Kuulus Loosi mõisa alla. Sealne maastik on mägine ja metsaderohke. Järvede ja jõgedega pole seda paika õnnistatud. On vaid üks oja, mis poolitab küla ja inimeste poolt kaevatud väikesed tiigid. Tõsi, soos on ka looduslikke tiike, aga need on samuti väikesed ja ligipääsmatutes kohtades. Teadaolevatel andmetel oli Loosis kool juba XIX sajandil. Eesti Vabariigi ajal oli külas kõrts ja pood. Sundkollektiviseerimise tulemusena tekkis Koidula nim. kolhoos. Hiljem seoses väikeste kolhooside liitmisega tekkis Sibula nim. kolhoos.1966.a. ühendati ta Lepassaare sovhoosiga. 1976.a. seoses külanõukogu piiride muut-misega läks Loosi küla Vastseliina külanõukogu alla ja Loosi osakond läks Vastseliina sovhoosi alla. 1990.aastate algul seoses Eesti Vabariigi iseseisvumisega likvideeriti Vastseliina sovhoos ja ka Loosi küla elanikud hakkasid oma kunagisi talumaid tagasi taotlema. Esialgu tekkisid Loosi külaühistud ja üksikud talumajapidamised. Tänaseks on külaühistud tegevuse lõpetanud. Seisuga 1.veebr. 1998.a. elab Loosis 84 inimest, seal on 40 majapidamist, tegevtalusid on 5 (Sikk, Tomson, Palm, Needo, Redi). Kuna Loosis ettevõtlust ei ole, siis leiavad Loosi elanikud tööd koolis,Vastseliina alevikus ja kodumetsas. 6.8. Tabina Tabina asub Vastseliina vallas Võru-Obinitsa teel, Võrust 24 km kaugusel Tabina järve kaldal. Varem oli seal ainult oja. Umbes 60 aastat tagasi toimus esimene tammi ehitamine ja järve ülestõstmine, kuid siis läks järv alla, kuna tamm oli halvasti ehitatud. Eesti Vabariigi ajal ehitati uus tamm. 1980.aastatel kõrgendati tammi veel 1 meetri võrra. Praegu on Tabinas soine järv. Tabinas anti kooliharidust juba XIX sajandil. Kool likvideeriti 1968.a. Põhjuseks väike õpilaste arv ja selleaegne riigi hariduspoliitika. Praegu kasutatakse seda maja korterina. Kunagi olevat Tabina mäe otsas olnud kirik. Rahvapärimuse järgi olevat kirikukell uputatud Tabina ojja. Kolhoseerimise ajal oli kolhoos. Vahepeal kuulus Tabina Kapera, Lasva ja Vastseliina külanõukogu alla. On kuulunud Lepassaare sovhoosi ja peale selle likvideerimist Vastseliina sovhoosi. Seoses Vastseliina sovhoosi likvideerimisega algas kunagiste talude taastamine ja talumaade tagastamine. Tabina külas avastati teeehitusel, et seal leidub väärtuslikku klaasiliiva. Praegu vaieldakse selle üle, kellele kuulub õigus liiva kaevandada. Seisuga 1. veebr. 1998 elab Tabina külas 38 inimest. Majapidamisi on 12 ja tegevtalusid on 2, millest üks tegeleb marjakasvatusega ( Raul Tohv ) ja teine on turismitalu (perek. Lepp). Külas on ka üks eraettevõtja Peeter Puusepp, kes tegeleb transportteenuste osutamisega. Töötuid on 3 (nemad saavad töötu abiraha). 6.9. Vana-Saaluse Vana-Saaluse asub Haanja-Vastseliina maantee ääres Piusa jõkke suubuva Vana-Saaluse oja kaldal. Kunagi oli seal Saaluse mõis. Selle juurde rajati XIX sajandi lõpus park. Pargi puistu koos-neb peamiselt kodumaistest liikidest (arukask, harilik kuusk). Tänaseks on park metsistunud. Ta väärib kaitset oma vabakujuliste põlispuude tõttu. Park on riikliku kaitse all. Nõukogude korra ajal moodustati seal kolhoos, mis hiljem liideti Vastseliina sovhoosiga. Saaluse on olnud ka külanõukogu. 1.veebruari 1998.aasta seisuga elab Vana-Saaluses 40 inimest ja seal on 16 majapidamist. Tegevtalusid on 4 (Sikk, Jõgeva, Melts, Allik). 6.10. Vastseliina küla Vastseliina küla asub Piusa jõe kõrgemal veerul. Selle koha vaatamisväärsusteks on eelkõige linnusevaremed. Teadaolevatel andmetel alustati linnuse ehitamist 25. märtsil 1342.a. Kuid on ka teine arvamus, et 1273.aastal ehitas Tartu piiskop Friedrich von Haseldorp Vastseliina kantsi, mille 1342.aastal kindlustas ordumeister Eberhard von Monheim. Kuna ehitama hakati Maarja kuulutamise päeval, siis pühitseti kindlus esialgu Neitsi Maarja nimega. Vastseliina linnus ehitati tornlinnusena. XV sajandil linnust laiendati. Endise tornlinnuse ümber ehitati piklik nelinurga kujuline laagerkastell ja kindlus ümbritseti väljastpoolt kaitseõuega. Linnuse all asus võlvitud kelder ja selle peal linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Kuna linnus asus soodsas paigas – läänest piiras teda Piusa jõgi, põhjast ja idast Meeksi oja, lõunast kraav ja ta asus veel vana Riia-Pihkva kaubatee ääres, siis toimus linnuse pärast pidev võitlus. Põhjasõjas linnus purustati. Peale selle, et linnus asus kaubatee ääres, etendas ta tähtsat osa ka kui palverännakute sihtpunkt. Nimelt asunud kindluses püha rist, mida käidi kummardamas (lähemalt loe lk.6 ). Vastseliina linnus oli võimas oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest, ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Vastseliina linnuse vastas üle Piusa jõe asub Vastseliina park, mille rajas 1830.a. mõisa omanik Gotthard von Liphart. Seda täiendas mõisa viimane omanik Reinhold von Liphart. 1920. aastal pargi kõrval asunud mõis riigistati. Mõisa hooned hävisid tulekahjus 1926.aastal. Praeguses Vastseliina külas (Vastseliina asundus, Vahtseliina) asus Masina Traktorijaam (MTJ). Asutati 10.mail 1949.aastal, kuid praktiline töö algas 1950.aastal. MTJ ülesandeks oli kolhooside maade harimine, külvamine, koristamine ja keemilise tõrje teostamine. MTJ likvideeriti 1958.aastal 1960.aastal moodustati kolhoosidest sovhoose. Endisest masinatraktorijaama keskusest sai “Võit” sovhoosi keskus. 1993.aastal aprillis muutus “Võit” sovhoos ajalooks. Mõne aasta möödudes avati külas kaks erapoodi, tööle hakkas saekaater. 1997.a. lõpuni kuulus Vastseliina küla Meremäe valla alla. Alates 1.jaan.1998 kuulub Vastseliina valla koosseisu. 6.11. Viitka Esimesi teateid sellest külast on aastast 1638. Ta asub Vastseliinast lõunas ja külast läheb läbi Tallinn-Luhamaa maantee. Nõukogude ajal asus Viitkal “Sõpruse” kolhoosi keskus. Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega ja talumaade tagastamisega likvideeriti kolhoos.Seejärel moodustati mitmeid ühistuid, kuid enamus neist on tänaseks tegevuse lõpetanud. Püsima on jäänud osaühing “Werrev”. Seal tegeldakse palgilõikusega. Varem oli selles piirkonnas Tsäpsi kool, aga see likvideeriti. 1991.aastal avati taas kool, kuid nimeks sai nüüd Viitka Algkool. Viitka külas on kaks ridaelamut, 36 majapidamist ja 6 talu (Palumäe, Raud, Lõhmus, Paas, Helm, Joel ja Helm, Ain).Seisuga 1.veebruar 1998 elab Viitkal 161 inimest. Krista Kohtla 11.klass Kätlin Valli 11. klass Kasutatud allikad Kodu-uurimuslikud tööd, mis asuvad Vastseliina Keskkooli muuseumis: Hagu, H. Vastseliina MTJ. Käsikiri. Vastseliina, 1994. Helm, E. Minu kodukoht – Illi küla. Vastseliina, 1994. Jõemets, E. Viitka küla. Käsikiri. Vastseliina, 1997. Karu, T. Minu kodupaik – Külaoru. Käsikiri. Vastseliina, 1992. Lehes, P. Minu perekonna lugu. Käsikiri. Vastseliina, 1994. Lehtme, M. Holsta küla. Käsikiri. Vastseliina, 1997. Liivik, M. Minu koduküla Lindora. Käsikiri. Vastseliina, 1988. 5.-7.kl. õpilaste kodu-uurimuslik töö. Ajaloo- ja kultuurimälestised Vastseliina piirkonnas. Käsikiri. Vastseliina. 1988. Sikk, T. Lukaoru talu. Käsikiri. Vastseliina, 1991. Suulised andmed: Ilmar Helm, Kristi Kuus, Arli Lepp, Kadri Melts, Helju Sarapuu, Ülo Sikk ja Liivi Toomsalu.