|
5.1.Vastseliina kiriku ja koguduse ajaloost 25. märtsil 1342. aastal paastumaarjapäeval alustati Vastseliina linnuse rajamist. Arvatavasti oligi linnuse kabel kõige vanem ristiusu palvepaik Vastseliinas. Millal täpselt Lutheri usupuhastus Vastseliina jõudis ja kuidas ta esialgne vahekord katoliku kirikuga kujunes, on teadmata. Arvatavasti on katoliku usk siin veel kuni 17. aastasaja esimese pooleni. On teada, et 1621. aastal kaebas katoliku preester evangeeliumiusu õpetaja peale Tartu kohtus, et ta oli kaks katoliiklastest vanemate last ristinud ja nõudis selle teo eest karistusmaksu. Vastseliina jõudis luterlus tunduvalt hiljem, kui mujale Eesti- ja Liivimaale. Kui üldiselt oli luterlus 16. sajandi lõpul Liivimaal juba kinnistunud, siis Vastseliina saabus esimene luteri õpetaja alles 1626.a..1626-1627 algas Vastseliina kihelkonna väljakujunemine enam-vähem samal kujul, kui ta oli 20. sajandi alguses. Esimese luteri õpetaja ametiajal pandi alus kirikumõisale ja kirikumaadele, ehitati kirikuõpetaja maja ning määrati kindlaks kirikumaksud. Kirikumaks maksti iga ½ adramaa pealt 1 külimit rukkeid, 1 külimit otri, 1 külimit kaeru, 1 peo linu. Lapse ristimise eest 6 krossi, laulatuse eest 8 rahatükki (Pundstück). 1634.a. tuli Rootsi kroonu poolt käsk Vastseliina vana linnusekabeli juurde veel üht puukirikut väljapoole lossi ehitada. Vist ei pidanud valitsus sündsaks, et rahvahulk alati linnuse sees kabelis käis. See korraldus leidis täitmist alles 1651, mil linnuse ees kirik tegelikult valmis sai ja Püha Katariina kirikuks pühitseti. Sellest räägitakse 1669.a. kirikuvisitatsiooniprotokollis. Samas protokollis teadustatakse veel, et linnuses olevat väike kirik valmis altari ja kantsliga, mis punase riidega üle tõmmatud. See esimene meieusuline kirik seisis vaevalt poolsada aastat, sest 1702.a. nelipühi esimesel pühal hävines ta ühes Vastseliina linnusega Vene suurtükitule all. Põhjasõja ajal viidi koos teiste Vastseliina elanikega vangidena Venemaale ka Vastseliina kirikuõpetaja ning kuni 1726. aastani oli kihelkond õpetajata. Vaimulikke talitusi täitsid naaberkihelkondade kirikuõpetajad. Kui Põhjasõja haavad paranenud olid, ehitati teine kirik (1720-1725), kuid mitte enam lossi juurde, vaid 6 versta eemale, praeguse kirikuõpetaja maja kohale. Seegi kirik oli puust ja ehituse poolest arvatavasti nõrgavõitu, kuna juba 1769.a. kindlama hoone järele tarvidust tunti. Samal aastal parandati kirikut põhjalikult ja kohe alustati ka uue kivist kiriku rajamist. Ehitustöö jõudis lõpule 7. augustil 1772. Kestis 1769-1772. Pühitseti 23. augustil 1772.a. See kirik püsib ümberehitatult tänaseni. Ehitus läks maksma 5063 rbl. ja 24 kop. Sellest rahast kinkis kiriku patroon rittmeister Karl von Liphardt 3150 rbl. Kiriku varandustest saadi 1242 rbl., puuduv osa 671 rbl. 24 kop. kaeti korjanduse teel kihelkonna rahva poolt. 1774.a. muretseti kirikule orel. 1843.a. remonditi kirik põhjalikult ja patroon von Liphardt kinkis kirikule uue, Tartus Kessleri juures valmistatud 10-registrilise oreli ja uue altaripildi, mille oli maalinud parun Maydell. 23. sept. 1872 tähistas Vastseliina kogudus oma pühakoja 100. aastapäeva.. Selleks ehitati kiriku torn ümber ja täiendati tema kuju. Ka võeti sel tähtpäeval praegune armuleivakann esimest korda tarvitusele. 1899-1901 ehitati suur osa kirikut arhitekt Pohlmanni plaani järgi ümber. Suurendatud kiriku pühitsemine toimus novembris 1901. Kirikus on 860 istekohta. (Võru kirikus 600, Kanepis 1000, Rõuges 560, Pindis 300 istekohta. 1929.a. andmed.) 1911.a. sai kirik uue oreli, mille valmistajaks olid vennad Kriisad. 19. sajandi algul levib Vastseliinas vennastekoguduse liikumine. 1808.a. õnnistatakse Raadi külas esimene palvemaja. Koguduseliikmete arv tõuseb 398-le. Teine palvemaja ehitati Marga külla. Liikumine edenes hooga; varsti oli liikmete arv umbes 600 ja aastasaja lõpul peeti palvetunde pea igas koolimajas. Aastail 1845-1846 võttis hoogu vene usku pöördumine. Umbes 400-500 inimest vahetasid usku. Selle põhjuseks oli siin, nagu mujalgi, lootus saada maad. Aastasaja viimasel veerandil kasvas kihelkonna elanike arv võõraste sisserändamise tulemusena (üle 200 sakslase ja umbes 200 lätlast), hakkas aga varsti vähenema väljarändamise tõttu. Rännati Siberisse, Tveri ja Vologda kubermangu. Kirikuõpetajad: Christiern Henrici 1626-1633 5.2. Lähemalt EELK Vastseliina koguduse õpetajatest viimase 80 aasta jooksul Järgnevalt anname ülevaate Vastseliina koguduses alates 1920 aastast töötanud õpetajatest, nende haridustasemest, elust ning sellest, millised muudatused toimusid nende ametisoleku ajal koguduse elus. Nathan Johannes Aunverdt (1920-1927). Sündis 7. aprillil 1889.a. Tema eestvedamisel on ehitatud Petseri ja Lauri kirik. Samuti juhendas Mihkli ja Vastseliina kirikute altarite ümberehitamist. Aunverdt oli ka vaimulike laulude autor, millega saavutaski laiema tuntuse. Andis välja raamatu “Igapäevane palvealtar noorele ja vanale” (1925). Tema loov ja otsiv hing tungis kõikjale, otsis uut ja paremat (ka jumalateenistuste läbiviimises). Uuris tähti ja loodust, oli usuõpetajaks Vastseliina kooli 5. ja 6. klassile, oli Võru Õpetajate Liidu usuõpetuse kursuse lektor, mängis hästi orelit. Suri pimesoole lõhkemise tagajärjel 1. mail 1927.a. Maeti Tartu Uus-Jaani kalmistusele. Kihelkonna rahva eestvõttel püstitati temale P. Horni valmistatud monument. Eduard Ernits (1927-1939). Sündis 1890 paiku Rõngus. Töötas Põlva maakonnas õpetajana. Ta oli laia profiiliga mees. Sõjaväes sai ohvitseri aukraadi. Naastes sõjast, abiellus ning läks ülikooli, et õppida advokaadiks. Naise survel asus hiljem õppima usuteaduskonda. Ta oli tugeva sõna ja hea lauluhäälega õpetaja. Tema ettevõttel remonditi Vastseliina kirik. Surnuaiale tehti ümber aed ja betoonist värav, mille ülemisel kaarel on sõnad: ”Tulge tagasi inimese lapsed”. Surnuaiale ehitati ka kellatorn, kuhu paigutati maheda häälega kell, mis on kasutusel tänaseni. Aitas kaasa Misso Palvemaja ehitamisele. Pahanduste tõttu tagandati ta Vastseliina koguduse õpetaja kohalt Tallinna kirikuhooldaja poolt. Uno Plank (1939-1944). Sündis 22. juunil 1902.a. Lõuna-Eestis Rõuge kihelkonnas. !6- aastaselt läks Vabadussõtta. 1937. aastal lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna. 16. juunil 1940.a. asus tööle Vastseliina koguduses. 1944.a. jäi koos abikaasa ja väikese tütrega kodutuks ning oli pagulaste keskel Augsburgi laagris. Tundis huvi noorte hingelise ja vaimse kujunemise vastu. Andis välja koolitööks vajalikke materjale. Pidas jumalateenistusi ka Misso Palvemajas. 1950 lahkus perekonnaga Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai täiendava väljaõppe ja leidis eneseteostuse ametikogemuste rakendamises ameeriklaste usutöös. 1960. aastal ilmus talt jutluste kogumik. Ago Viljari (1944-1971). Sündis 7. detsembril 1910. a. Valgamaal Karula koolimajas. 1929. a. lõpetas Valga Poeglaste Gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli filosoofia osakonda (katkestas õpingud tervislikel põhjustel). 1932. a. astus usuteaduskonda. Koostas mitmeid teoloogilisi uurimistöid. Õpetaja ametisse õnnistati ta Tallinna piiskoplikus Toomkirikus. Alates 1. juulist 1945 töötas Vastseliina koguduses õpetajana. Kirik oli eelnevatel aastatel saanud tugevasti kannatada. Asus taastama kadumaläinud kirikuarhiivi. 1947 riigistamiste tõttu pidi ta kolima 3-4 km kirikust edasi Mehise poole Rootsi külla elama. Sel ajajärgul kiusati taga kirikuid ja usklikke, kuid A. Viljari suutis hoiduda pahandustest. Tema hinnatuimad uurimistööd on: “Surnuga seoses esinevad kujutlused eesti rahvausundis”, “Usulised elemendid eesti legendlauludes”, “Kirikuisa Origenese õpetus Pühast Kolmainsusest”. Magistritööks oli “Johann Heinrich Vicherni vaated usulise kasvatuse alal ja nende vaadete väärtus tänapäeval”. Ta oli veel Võru praostkonna abipraostiks ja Tallinna Usuteaduste Instituudi dekaan. 31. detsembril 1971 otsustas Ago Viljari pärast pikka mõtlemist minna Tallinna Usuteaduste Instituuti õppejõuks. Suri 26. juulil 1989.a. ja maeti Elva Metsakalmistule. Aldur Parts (1971-1985). 1940.a. töötas Palamusel. Tal tuli küüditamise kartuses kolida seitse korda.Kahjuks tabati ta võimude poolt Saatse surnuaiapühal 15. juunil 1951. a. ja saadeti Siberisse 25+5 aastaks. Siberist naases kehva tervisega, kuid paranes jõudsasti arstidest sõprade abiga. Asus tööle Haljala koguduse õpetajana, kus töötas 16 aastat. Alates 15. detsembrist 1971.a. asus ta tööle Vastseliina koguduse õpetajana. Usuelu hoidmiseks ja jätkamiseks tuli pingutada ning kõvasti töötada. Ta oli korralik koguduse õpetaja, kellel oli hea lauluhääl. Tema siinoleku ajal tehti kirikus remont. Teda tunti äärmiselt lahke ja rõõmsameelse õpetajana, kes sai hästi läbi igas eas inimestega. Koguduse tuumiku moodustas küllaltki suur laulukoor. Esialgu oli ta ametis ka Võru praostkonna abipraostina. Kui praost K. Kannukene läks Keila kogudust teenima, valiti ta 1979. a.Võru praostkonna praostiks. 5. mail 1985. a. oma ordinatsiooni 45. aastapäeval jättis ta jumalaga Vastseliina kogudusega (s.t. läks pensionile). Suri 24. veebruaril 1987.a. ja on maetud Tartu Raadi kalmistule. Jüri Vallsalu (1985-1990). 20. oktoobril 1989. a. pühitseti Saaremaalt tulnud Jüri Vallsalu diakonõpetajaks Tema jumalateenistused olid sisukad ja ta oli hea organisaator, seetõttu saavutas ta kiiresti rahva poolehoiu. Et ta oskas hästi soome keelt, siis saadeti teda Soome asjaajamistele tõlgiks. Tema algatusel avati Vastseliinas õpilastele pühapäevakool ja ta korraldas usuteemalise kirjanduse levitamist. J. Vallsalu oli õppinud ehitamist. Just tänu temale viidi pastoraadihoone üle keskküttele ja tehti hoonele juurdeehitus. Ta lahkus 1990. a. Tallinnasse, kus asus tööle Jaani koguduse õpetajana. Praegu teenib Hageri kogudust. Ivo Pill (1990-1990). Sündis 6. aprillil 1955. a. Tallinnas. 1987 lõpetas Kaarepere Tehnikumi metsamajanduse tehniku kutsega. Töötas metsatehnikuna, treialina ja keevitajana. 1983. aastast abielus, peres on tütar Helis. Ivo Pill õppis Usuteaduste Instituudis. Vastseliina asus tööle alates 18. jaanuarist 1990. a. Vaatamata sellele, et töökoormus oli suur, suutis ta kiiresti Vastseliina koguduse eluga kohaneda. Kiriku külastajate arv suurenes, samuti hoogustus pühapäevakooli tegevus (lapsi 100 ringis). Jätkas Jüri Vallsalu ajal alustatud pastoraadi ehitust. Andis kõigile soovituse: “Püüame esmalt leida Jumalat, siis kõik muu antakse pealegi”. Kahjuks tekkisid töös ja isiklikus elus konfliktid ning arusaamatused. Ta oli sunnitud lahkuma Vastseliinast. Alates 1. oktoobrist 1990 on Ivo Pill EELK Sangaste koguduse õpetaja. Ove Sander (1990-tänaseni). Sündinud 4. mail 1970.a. Tartus. Keskhariduse sai Nõo Keskkoolis ja 1988 -1994 õppis Usuteaduste Instituudis. Alates 1990 teenib Vastseliina koguduses ja ordineeriti 16. jaanuaril 1991.a. Ametiristi sai Ove Sander Vastseliina kirikus 8. jaanuaril 1995.a. Ove Sander on abielus ja tal on kaks poega. Tema tegevuse ajal on koguduseliikmete arv kasvanud, töö kvaliteet on tõusnud, kirik on saanud uue katuse, uued kellad pandi üles, koguduse kantseleis tehti remont, suurenes ametitalituste arv. Õpilastele hakati korraldama eraldi jumala-teenistusi, kolmekuningapäeval viiakse läbi perejutlus. Tema enda sõnul on kõik eelpooltoodu Jumala arm ja inimeste hea tahe. Ove Sander on abipraost Võru praostkonnas alates 1. septembrist 1995.a. Samal ajal töötab ta õppejõuna Tallinna Usuteaduste Instituudis ning osaleb ajalehe “Eesti Kirik” toimetuse töös. Praegu elab ta koos perega Minnesota osariigis Minneapolises. Tema päevad on töörohked - loengud, erialane lugemine, palvete kirjutamine ajalehele “Eesti Kirik”, kohalikus eesti koguduses jumalateenistuste pidamine jpm. Ove Sanderi eesmärgiks on sooritada magistritöö usuteaduste alal. Tagasi peaks ta jõudma juunis 1998.a. Toivo Hollo asendusõpetaja EELK Vastseliina koguduses Vastseliina koguduses alustas ta jutlustega 4. mail 1991.a. Sama aasta sügisel alustas õpinguid Tallinna Usuteaduste Instituudis. !993. a. detsembris sooritas diakoni eksami ning 1994. aasta jaanuaris ordineeriti ta diakoniks. 1997. a kevadel lõpetas Usuteaduste Instituudi ja Pastoraal-Teoloogilise Seminari. 9. septembril 1997. a. ordineeriti õpetajaks. Tema eesmärgiks on juhtida inimesi Jumala juurde. Õpetaja ülesanneteks on evangeeliumi kuulutamine, sakramentide jagamine, kiriklike talitluste läbiviimine jne. Eelnevaga oleme käsitlenud viimase sajandi jooksul Vastseliina koguduses töötanud kirikuõpetajaid. Tänu neile pole tänaseni usuelu Vastseliinas katkenud, vaid hoopis edenenud. Uue kiriku ehitus, kaasajastamine ja rahvale meelepäraseks muutmine jääb samuti siia ajavahemikku. Teenistuste läbiviimine ja usu kuulutamine rahvale on tõusnud kõrgemale tasemele ja kõik õpetajad on sellele kaasa aidanud. Siia on alati sattunud organisaatorliku meelega ja edukad Jumala teenijad. 5.3. Tänapäev Vastseliina kiriku 225. aastapäev EELK Vastseliina kiriku 225. aastapäeva tähistati 7. septembril 1997. aastal. Kirikusse kogunes tavapärasest rohkem inimesi. Nad olid tulnud nii kaugelt kui ka lähedalt. Need inimesed polnud unustanud meie kodukiriku juubelit. Tänujumalateenistust alustas Võru praostkonna praost Andres Mäevere pihikõnega. Õpetaja Jüri Pallo hoolitses sõna- ja palvetalituse eest. Jutlustas ja armulauapalve pidas peapiiskop Jaan Kiivit. Ülevaate kiriku ajaloost andis koguduse õpetaja Ove Sander. Kirikupalve pidasid külalisõpetajad. Armulauda jagas õpetaja Ove Sander koos peapiiskop Jaan Kiivitiga. Kõige kaugem külaline oli Taani sõpruskoguduse Rodovre koguduse õpetaja Sigurd Rambusch. Vastseliina kogudust pidasid meeles ka teised sõpruskogudused Rootsist ja Soomest, endised koguduse õpetajad ning paljud teised, kel polnud võimalik viibida koos kohalolijatega. Vastseliina koguduse elust praegu 23. veebruaril 1997. aastal valiti neljaks aastaks EELK Vastseliina koguduse juhatusse: esimeheks Viivi Kuljus, aseesimeheks Ain Moor, sekretäriks Heiki Ojala, laekuriks Erki Sokk ja liikmeks Helve Einla. Lisaks varasematele pühapäevastele kokkusaamistele, toimuvad alates 1996. aastast igal reedel kell 17. 00 piiblitunnid vanematele inimestele õpetaja Toivo Hollo juhatusel. Tema eesmärgiks on lahti seletada pühapäevast kirjakohta. Alates hooldekodu avamisest, 1997. aasta kevadest, toimub igal pühapäeval peale jumalateenistust Vastseliina hooldekodus teenistusel osalejatele “kirikukohvi” joomine. Õpetaja loeb pühakirja ning lauldakse. Alates 5. oktoobrist 1997 on EELK Vastseliina koguduse pühapäevakooli õpetaja Helen Lillemäe. Seoses koguduse õpetaja pere viibimisega Ameerikas, andis pühapäevakooli õpetaja Liina Sander oma töö üle Helen Lillemäele, kes on kolm aastat käinud koos lastega Liina Sanderi tundides. H. Lillemäe eesmärgiks on koguduse liikmete laste õpetamine. Vastseliina kirikus on erinevalt varasemast patutunnistus koos armulauaga. Varem oli see enne armulauda, kusjuures usutunnistus jäeti ära. Ristimised, leeritamised, laulatamised ja matmised toimuvad uue EELK liturgilise prooviväljaande alusel. Planeeritud uuendused Koguduse nõukogu on välja kuulutanud remondi 225- aastases pühakojas. Selleks on alustatud korjandusega kiriku korrastamise heaks. Juubelini oli oma annetuse teinud 313 inimest 55 803 krooni väärtuses. 1. jaanuari 1998. a. seisuga oli annetanud 435 inimest 84 355 kr. Esimesed annetajad said kiriku 225. aastapäeval isikliku tänukaardi ja nende nimed kanti kiriku mälestusraamatusse. Ka teiste annetajate nimed kanti mälestusraamatusse ning nad said tänukaardi veidi hiljem. Remondiga alustatakse siis, kui on kogutud piisav rahasumma. Sõpruskogudused: Vastseliina kogudusel on neli sõpruskogudust: 5.4. Vastseliina kalmistutest Kalmistud on “lõpetatud inimsaatused”, nagu ütleb Juhan Peegel. Kulutame raha, hoolt ja vaeva neile, kes ei vaja enam midagi. Aga eks me tee seda endi pärast. Ja kalmistud on ka meie kultuurilugu, varasemate seisukohtade ja hinnangute ajalugu, märk olnust. Vastseliinas on kokku neli kalmistut. Neist kaks on vanad ja kaks uued. Viimastest kuulub üks eesti ja teine saksa kogudusele. Neljast vanim on nn. “Rootsi surnuaed”. See matmispaik on Vastseliina kirikule üsna lähedal. Nähtavasti on see vanem kui kirik, mis valmis 1728. aastal. Viimased maetud on aastatest 1845-1847. Teisest kalmistust pole kahjuks midagi säilinud. Ristid on lagunenud ning endist matmispaika katab kuusemets. Üks suurematest kalmistutest on saksa surnuaed. See on pärit juba 18. sajandist. Ta asub kirikust umbes 300 m Vastseliina poole. Sinna maeti ainult sakslasi. Praeguse kalmistu õnnistamisaeg ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et esimesed hauad on Vastseliina kalmistule tekkinud 1790. aastal. On veel üks matmispaik, mida võib surnuaiaks pidada. Selle asukoht on kirikust Vastseliina poole 800 m paremat kätt. Sinna on maetud koolerasse surnud inimesed. Selle surnuaia täpset vanust pole teada. Praeguseks on ta täielikult võsastunud. Räägitakse, et selle matmispaiga üleskaevamine võib tuua palju õnnetust, sest pole teada, kas sellega on võimalik kooleralainet jälle valla päästa. Vaade Vastseliina kalmistule. Peavärav Enne 1790-ndat aastat oli surnuaia asemel mets. Algselt olid mõõtmed väikesed - 1,5 ha. Praegused mõõtmed on juba märgatavalt suurenenud, umbes 10 ha. Kalmistu pikkus on u. 800 m ja laius 300 m. Surnuaeda läbiva 2,5 m laiuse peatee tõttu on on prahivedamine ja muu liikumine kergendatud. Peateega ristuvaid umbes sama laiu teid on neli. Kalmistu asub tasasel pinnal, tal on korralik peavärav koos uue aiaga ning korralik parkla. Üldmulje on puhas. Ülemist osa nimetatakse “uueks surnuaiaks”. See on kolmandast ristteest lõpuni. Üldiselt on suurem osa haudadest kalmistu paremal poolel. Varem olid peateest vasakul kõik üherealised matuseplatsid, mis olid ka odavamad. Perekonna platsid on paremal pool.. Surnuaia peavärav pühitseti 5.juunil 1932.aastal. Seda hakati tegema kirikuõpetaja Eduard Hermitsa eestvõtmisel. Ehitati Joosep Pütsepa joonise järgi, tsementosa Feodor Kallatúkov – Rakkest, raudosa Juhan Jakobson Vastseliinast, värava tähed ja ristid on vasest valatud Gustav Peetsi vabrikus Tartus ja kullati Johhanes Alt´i poolt Tartus. Värava ülaosas on kiri: “Tulge tagasi inimese lapsed”. Hauamärgid Sisenedes surnuaeda peaväravast ja heites pilgu ümbrusele, võib kohe näha eri aegade märgistusstiili. Kõige vanem osa asub kohe peavärava juures. Sinna on juba mitmeid kordi peale maetud. Tänapäevani on säilinud vaid raudristid. Väga hästi on säilinud üks raudrist, mille pealt võib lugeda: DANIEL LAAS Üldiselt on raudristidele kirjutatu roostetanud või kulunud. Nad kinnitati spetsiaalsete aluste või maakivi peale. Paljud ristid on nikerdustega ja näivad väga huvitavad. Et raud oli kallis, asendas vaesem klass selle puuga, mille eluiga pole kuigi pikk ja tänu sellele on nad kahjuks hävinud. Siiski on säilinud mõned tugevamast puidust tehtud ristid, mis on kokkukukkumise äärel. Esineb ka mõningaid kiviriste. Kivisambad ja -ristid hakkasid hoogsamalt levima 20. sajandi alguses. Neid on kõige rohkem surnuaia keskosas. Sajandi keskpaigast hakkasid ilmuma juba mõned hauaplaadid, mis on saanud domineerivaks uues surnuaia osas. Sakslastel oli kombeks oma hauaplatsid kettidega piirata. Matmiskombed Matmiskombed on aastate jooksul küllaltki palju muutunud. Varem toodi surnu kirikusse ja sellele järgnes pikk jutlus. Peale seda mindi surnuaiale, kus köster või kirikuvanem pidas vaid lühikese kõne. Nüüdseks on pikem matmise osa surnuaiale kandunud. Suurem osa kõnest peetakse haua juures. Esimest korda lüüakse kella siis, kui surmast on möödunud üks päev. Seda nimetatakse hingekellaks. Surnuaeda sisenetakse peavärava kaudu. Teist korda lüüakse kella siis, kui surnuga on kalmistule jõutud. Sisenetakse peavärava kaudu.Teise kella saatel kantakse lahkunu hauani. Kolmas kellalöömine algab surnu muldasängitamisega ja kestab haua kinniajamise lõpuni. Enesetapjatele korraldati erinev matusetalitus.Surnu toodi kalmistule ilma kirikuõpetaja ja kellalöömiseta. Nad maeti aia taha, kuid siiski surnuaia piirkonda. Praegu see pole enam tavaks. Vastseliina kalmistule on maetud ka urnidega. Kindlaks reegliks on korrapärane matmine. Surnu jalad peavad jääma põhja ning pea lõuna suunas. Ka peatee on põhja- lõuna suunaline. Vähesel määral on toimunud ka ümbermatmisi. Peale matusetalitust istuti koos surnuaiavahi majas, mis asus kalmistu vastas. Vahile kuuluski vaid pool majast. Teisel pool olid pikad lauad ja pingid. 1930. aastast seati Vastseliina kiriku poolt sisse igale perekonnale väljastatav nn. “Matmisplatsi raamat”. Sinna märgiti kõik perekonnaliikmed, kes olid maetud sellele matmisplatsile. Veel lisati maetu sünni-, surma- ja matmisaeg ning suremise koht. Kabelid Surnuaiapühadel peab kirikuõpetaja kabeli juures jutlust. Vastseliinas on kaks kabelit. Üks asub kirikust 300 m Vastseliina poole, Saksa surnuaial. Teine aga praegusel Vastseliina kalmistul. Saksa surnuaial olev kabel on ehitatud 1772. aastal ja on säilinud tänapäevani. Selles kabelis hoiti surnuid enne nende matmist. Sovhooside - kolhooside ajal hoiti seal kütust. Rahvapäraselt kutsuti seda kabelit luukambriks. Praeguseks on kabel käest lastud, sest tal puudub hooldaja. Teine kabel asub praegusel Vastseliina kalmistul, surnuaia väravapoolses osas. Algselt oli kabel puidust, kuid selle ehitamisest ei teata midagi. Puukabel ei püsinud kuigi kaua ja mädanes peagi. Selle asemele ehitati 1950. aastal uus telliskividest kabel, mis on alles ja kasutatakse veel praegugi. Algne katus uuel kabelil oli laastudest, mis 1995. aastal vahetati plekkkatusega. Kabeli esimene kell oli väike ja asub praegu Vastseliina tuletõrjemaja seinal. Uue kella läbimõõt on 1 meeter. Kellade vanus on sama. 1980. aastal ehitati kabeli ette pingid. Nende jalad on tsemendist ja vajaduse korral saab laudu vahetada. Kokku ehitati 40 pinki. Neist 37 on lühikesed ja 3 pikad. Kädi Krillo 10. klass Kasutatud materjalid: 1.EELK Konsistooriumi kantselei.// Kiriku Teataja. Nr. 2, 10. mai 1995. Vestlused: Hollo, T., Kivilo, H., Kuljus, V., Lillemäe, H. ja Varik, E. |