|
4.1. Johannes Saarniit – Vastseliina kultuuri kandja Johannes Saarniit sündis 5. märtsil 1898. aastal Tüütsmanni koolimajas Lasva vallas. Johannese lapsepõlv möödus karjapoisina. Kooliteed alustas ta teistest varem, mistõttu lõpetas Tüütsmanni kooli 1908. aastal, kui oli 10-aastane, mil teised tavaliselt hakkasid koolis käima. 1908. aasta sügisel jätkas ta õpinguid Võru linnakoolis, mille lõpetas 1913. aastal ilma kutse-hariduseta, kuna kool oli üldhariduslik. 1913-1918 õppis ta Tartus Rudolf Grivingi muusikakoolis, viimase aasta ta töötas Pauluse kirikukoori juhatajana. Johannese õpinguid Tartus varjutas I maailmasõda, kuid just Tartus juurdus temas huvi kultuuri vastu, mis mõjutas küllaltki tema elukäiku. 1918. aasta suvel korraldasid Saksa okupatsioonivõimud saksa keele kursused Vastseliina kihelkonnakoolis. Seal tekkis mõte moodustada segakoor, sest kõik osavõtjad olid lauluinimesed. Ka Johannes õppis seal, sest osa võisid võtta kõik asjast huvitatud. Laulukoori juhiks valitigi tema, kuna kõik olid teadlikud tema muusikakooliharidusest. Ajapikku hakati ka peoõhtuid korraldama. Kui kursus sai lõpetatud, läks ka segakoor laiali. Kuna Joh. Saarniidul oli kadunud lootus edasi õppida, pidi ta leidma töökoha. 1918. aasta sügisel läks Johannes Saarniidu onu Jaan, kes oli Tsollis õpetaja, rahvaväkke ning Johannes sai selle koha endale. 1918. aasta novembris alustaski Johannes Saarniit Tsolli koolis õpetajatööd. Üksteist aastat hiljem alustas ta õpetajana Vastseliina Algkoolis. Õppetöö kulges esimesel aastal üsna normaalselt, vaatamata suurele koormusele (34 tundi nädalas) ja ruumikitsikusele. Tundide ja õppeainete jaotus tekitas suuri raskusi. Klassikomplektis tuli ühendada õppeained, millel polnud üksteisega mingit sidet. 1930/31 kooliaasta eel toimus suuri muudatusi Vastseliina Algkooli elus. Nimelt läks endine koolijuhataja A.Undritz pensionile ja Vastseliina Vallavalitsus tegi Võrumaa Haridusosakonnale ettepaneku Saarniit uueks koolijuhatajaks registreerida. Otsus kinnitati ja Saarniidust sai uus Vastseliina Algkooli juhataja. 1930/31 õppeaasta kujunes raskeks, kuna õpilasi oli palju, ligi 130, kuid õpetajaid vähe. Väljaspool kooli tuli ülesandeid järjest juurde. Nii valiti Johannnes Saarniit Vastseliina mälestussamba püstitamise komiteesse, kus ta pidi ette valmistama Vastseliina neljanda laulupäeva, mis toimus 1931. aastal ja mille sissetulek läks mälestussamba püstitamise fondi. Komitee ülesandeks oli raha hankimine projekti saamiseks ja muu sellega seonduv. Raha saamiseks korraldati näitusmüüke ja laulupäev. Samba projekti saamiseks soovitas kunstnik J.Vahtra välja kuulutada võistluse. Võitis kujur M.Saksa kavand: põlvili langenud haavatud sõduri kuju graniitsambal. Mälestussamba püstitamise kohaks valiti apteegimaja ees olev kolmnurkne väljak. Samba avamine toimus 18. oktoobril 1931. aastal kaitseministri A.Kersemi ja kõrgemate ohvitseride osavõtul. Nõukogude korra ajal, 1948. aasta augustis, mälestussammas purustati. Taasavamine toimus 16. oktoobril 1988. aastal. Uueks,väljaspool kooli kerkinud ülesandeks oli Vastseliina Ühispanga juhatuse esimehe ülesannete langemine Saarniidule. Ta töötas selle koha peal umbes aasta ja täitis oma ülesande. Kool ja kultuuritöö vajasid teda rohkem. 1931. aasta oli tähtis ka muusikaelus. Koolimaja alumises klassis toimusid laulukoori-, puhkpilli- ja salongiorkestri harjutused Saarniidu juhatusel. 1931. aasta 25. mail toimus Räpinas laulupäev, millest ka Vastseliina segakoor osa võttis. 1931/32. aastal tuli Johannes Saarniidul Laulu- ja Mänguseltsi tegelastega mitu pidu korral-dada. Oli traditsiooniks saanud, et Laulu- ja Mänguselts korraldas pidusid jõulude, lihavõtte-pühade ja suviste teise püha õhtul ning ka jaanipäeval. Igal aastal esitati vähemalt 3-4 näidendit. Laulumängud meeldisid rahvale väga. 1932. aasta 21. augustil toimus Saaluse laulupäev, kus tuli üldjuhiks olla Johannes Saarniidul, nagu esimesel ja teiselgi laulupäeval 1927 ja 1930. Kõik need laulupäevad toimusid Uue-Saaluse pargis ja nende peamiseks korraldajaks oli Siksali Algkooli juhataja Oskar Nagel. 1932/33. kooliaastal õpilaste arv kasvas ja Vastseliina Algkool sai tänu sellele uue õpetaja lisaks. Õppetöö tase paranes tunduvalt. Kooliaasta teisel poolel korraldati ka kaks pidu, kus kanti ette kaks õpilaste näidendit. Kolmekümnendail muutus Vastseliina muusikaelu väga elavaks. 1933. aastal hakkasid õpi-lased keelpillide vastu huvi tundma ja Saarniit asutas kooli mandoliiniorkestri. 9. juulil 1933. aastal peeti juba viies Vastseliina laulupäev. 1933/34. kooliaastal korraldati kolm pidu: jõulude ajal, märtsis ja mais. Märtsis kanti ette laulumäng “ Rinaldo Rinaldini”, millele Johannes Saarniit ise muusika lõi. Johannes Saarniit katsus sel kooliaastal luua koolis okariinoorkestrit, kuid see ei äratanud erilist huvi, seepärast loobus ta selle idee edasisest arendamisest. 1934. aastal otsustasid Laulu- ja Mänguseltsi liikmed ette kanda opereti “ Kevadfee”, mida Saarniit oli “Vanemuises “ näinud ja ta võttis lavastamise enda peale. Tegelaste arv ulatus 35 inimeseni, kellele lisandus 12-liikmeline salongiorkester. Viimane oli üsna võimekaks orkestriks kujunenud ja tuli oma ülesandega hästi toime. Sellise hinnangu andis orkestrile ooperilaulja Elsa Maasik. Mitmete näidendite ja operettide mängimine õhutas Laulu- ja Mänguseltsi tegelasi üha hoogsamale tegevusele, mis hoidis ära poliitiliste kirgede lõkkelelöömise Vastseliinas. 23. ja 24. septembril 1934. aastal peeti Vastseliina Põllumeeste Seltsi teine põllumajandus-näitus, teise päeva lõpul toimus pidu, kus esines ka Johannes Saarniit. 1934. aasta suvel toimus Võru-, Valga- ja Petserimaa laulupäev, kus oli põhimõtteks, et kavva võetakse ka nendest maakondadest pärinevate heliloojate laule ja üldjuhtideks on kolme maakonna tuntumad koorijuhid. Üheks üldjuhiks oli Johannes Saarniit . 1935. aasta oli raamatuaasta, sest möödus 400 aastat esimese eestikeelse raamatu (“Katekismus”) ilmumisest. Johannes Saarniit korraldas sel puhul 1. detsembril raamatunäituse, kus oli eksemplare kõikidest ajalehtedest ja ajakirjadest ning hulk raamatuid. Samal kooliaastal korraldas Johnnes Saarniit esmakordselt Vastseliina talispordipäeva. 1936/37. aasta kujunes kultuurielus sündmusterohkeks. Tähistati Vastseliina kooli 200. aastapäeva. Lisaks sellele tuli Saarniidul juubeli puhul kirjutada ülevaade kihelkonnakooli ajaloost. Aktus ja pidustused toimusid 1937. aasta septembri teisel poolel seltsimajas, sest koolimajal puudus saal. Peole oli kutsutud haridusminister, Võru Maavalitsuse esimees, koolide inspektor, vallavalitsuse liikmed, seltskondlike organisatsioonide esindajad ja endised õpilased. Aktusekõne pidas Johannes Saarniit. Kolmekümnendate lõpul loodi Vastseliinas veel mitmeid organisatsioone. Paljude liikmeks ja eestvedajaks oli Johannes Saarniit. 1939. aasta 30. märtsil omistati Saarniidule Punase Risti viienda järgu teenetemärk riigile osutatud teenete eest. Samal aastal toimus 11. üldlaulupidu, kust võttis osa ka Vastseliina koor. 1938/39. kooliaasta oli huvitav selle poolest, et õpilased hakkasid kooli arengus suuremat osa etendama. Seeläbi tõusis ka õppeedukus. 1939/40. kooliaasta algas sõjasündmustega, mis jätsid oma jälje ka koolitööle. Kultuurielu kulges näiliselt normaalselt, kuid endist ärksust enam ei olnud. 1940/41. aastal toimus koolis üleminek uuele õpetamisviisile, mis oli vastuolus endiste arusaamadega. Samal aastal seiskus ka kultuurielu Vastseliinas, kuna Saarniit ei saanud enam organisti ametit pidada. Aeg oli raske. .Rinne nihkus üha lähemale Vastseliinale ning venelased hakkasid taganema. Vastseliina alevikus toimus lahing. Peagi hakkas sakslaste väesalku Vastseliinast läbi sõitma. Ööbiti seltsimajas ja ümbruskonna majades. Saarniidult nõudis kooli juhatamine suurt pingutust, kuna kogu aeg oli oht, et kooliruumid võetakse ära.Taidlusringide töö ei katkenud, kuid näidendite lavastamine muutus võimatuks. Peagi hakkasid sakslased ära võtma kooliruume, see häiris koolitööd. Okupatsiooniajal peetavatel võidupühadel tuli kõne pidada Saarniidul, sest keegi teine ei julgenud seda teha. Oma kõnes mainis ta, et suurrahvad peaksid aru saama, et ka väikerahvastel on õigus oma elu ise korraldada. Õnneks mingeid tagajärgi öeldule ei järgnenud. Vastseliina ümbruskonnas oli seltskondlik tegevus sõja ajal peaaegu soikunud, kuid Vastseliinas püüti seda jätkata ning lauljaid tuli kokku veel rohkemgi kui varem. 1943/44. aastal muutus õppetöö üliraskeks, kuna kaks õpetajat lahkusid ja koolil oli raskusi valgustusega. Saarniit püüdis hankida elektrit saksa sõjaväe töökodadest. Sellel ettevõtmisel oli vähe toetajaid, kuid kui liin sai valmis, oli tahtjaid palju. 1944. aastal evakueerus Saarniit Põhja-Tartumaale. Sealt edasi läks ta Pärnu lähedale Torisse, kuhu jäi koos perega peatuma. 1970. aastal tulid nad Võrru elama. 1992. aastal, olles 94-aastane, hakkas tervis halvenema ja Johannes Saarniit oli sunnitud Torisse poeg Olevi juurde elama asuma. Ta suri 1995. aastal ja on maetud Vastseliina kalmistule. Suur on olnud Johannes Saarniidu mõju Vastseliinale ja ümbruskonnale. Siin õpetas ta aastakümnete jooksul lapsi, juhtis seltsielu, oli Vastseliina kiriku organist, orkestrite, kooride, näitemängude ja laulupidude juht – Vastseliina kultuuri kandja. 4.2. Rahvatantsust Vastseliinas 4.2.1.Rahvatantsujuht Helju Müürsepp Eestimaa kaguserva ja konkreetsemalt Vastseliina kultuurielus on hindamatu väärtusega Helju Müürsepa tegevus rahvatantsuõpetajana ja rahvatantsu massidesse viijana. Ebatavaline pilt, kus pikki kontserte sisustas ainult rahvatants – tantsijad kõige pisematest veteranideni ja alati saalitäiele publikule - seda pole vist olnud mujal Eestimaal. Vastseliinas ainukesena kannab Helju Müürsepp aastast 1985 Eesti NSV teenelise kultuuritegelase nime. Elujõud ja julgus, liikuvus ja suhtlemisoskus, võime endast anda, midagi vastu nõudmata – see on Helju, õigemini osa temast. Alati enne teisi kohal, kannatlikult ootamas hilinejaid. Lööb proovidel kaasa. Näitab väsimatult samme ette ja tõreleb, kui ei taheta sõna kuulata. Kuid muidu alati rõõmsameelne ja heatujuline. Helju Kukk sündis Sarus Mõniste vallas 25. augustil 1926. aastal politseikonstaabli pere-konnas. Kui Helju oli viiene, siis lahkusid nad Sarust Haanjasse. Seal ei elanud nad kuigi kaua, kuna isal ei olnud töökohta ja nad kolisid Vana-Saalusesse. 1933. aasta sügisest hakkas Helju käima Vana-Saaluse algkoolis ja lõpetas 1940.a. kevadel 6. klassi. Siis tulid sõja-aastad vahele. Kooliteed jätkas 1944.a. Võru Keskkoolis. Helju hakkas tegelema spordiga. Koolis ei olnud tal kerge, sest ta isa oli 1944.a. kevadel sunnitud poliitilistel põhjustel lahkuma Rootsi. 1945. a. konfiskeeriti nende vara. 1947.a. lõpetas Helju keskkooli ja tahtis astuda ülikooli kehakultuuri õppima. Kuid see tal ei õnnestunud, sest teda kiusati isa pärast taga. Seejärel sai ta koha Vastseliina Keskkoolis, kus ta töötas vaid ühe aasta kehalise kasvatuse õpetajana. Ta võeti NSV Liidu koondisesse (17-aastasena), kuna paistis silma oma sportlike võimetega. Talvel Helju suusatas, suvel mängis võrkpalli. Rahvatantsurühm asutati 1948. aasta sügisel. Esimese rühma juhiks oli Vana-Saaluse rahva-maja juhataja Claudius Hirv. Rahvatantsijaid hakkas juhendama Heli Kütt. Harjutusi hakati läbi viima Vastseliina Keskkooli ruumides. 1950.a. suvel lahkus senine ringijuht Heli Kütt. Uueks juhiks määrati spordikomitee esimees Feliks Lai. Peagi andis ta ameti üle Helju Kukele, aga alles 1953. aastast võis ta nimeliselt juhendaja olla. 4.2.2. Rahvatantsust Vastseliinas alates 1950. aastast kuni tänaseni 1950. aasta oktoobris sai Vastseliinast rajoonikeskus, see kajastus ka kultuurielus. Ja sealt algaski Helju järjekindel töö tantsuringi juhendajana. Algus oli raske, sest koosseis oli tantsuoskuse poolest ebaühtlane.Peagi muutus see kollektiiv väga teotahteliseks. Valiti rühma juhatus, ringivanemateks Stepan Müürsepp ja Ellen Org. Esineti kultuurimaja tähtpäevaüritustel, Tartu oblasti taidlusülevaatusel, kontsertidel Põlva, Kanepi ja Aluksne kultuurimajades. 8. märtsil 1956.a. avati pidulikult Vastseliina uus kultuurimaja. Avaaktusel esinesid ka tantsijad. Hooaeg oli tegevusrohke. Toimunud vabariiklikul isetegevusülevaatusel esineti lõpp-voorus Tallinnas. Juulis kohtuti Vastseliina Asunduse pargis Läti NSV Ergli rajooni taidlejatega. 25. augustil abiellusid Helju Kukk ja Stepan Müürsepp. 1956-1958 Hakati õppima repertuaari Üleliidulise Noorsoofestivali jaoks. 23.märtsil pääseti rajooni ülevaatuselt parima rühmana Tallinna lõppvooru. Võeti osa ka festivali lõpp-pidustustest. Vahetus ka kultuurimaja juhtkond. Tööle asusid vennad Jansid. Nad ei olnud huvitatud tantsuringi tööst. Kuid tänu rühmajuhile Ellenile tuli rühm ikka kokku. Peale segarühma alustas tööd ka naisrühm, kes esines Räpina rahvakunstõhtul. 1958.a. 1.augustil muutus taas kultuurimaja juhtkond. Direktorina asus tööle Arne Viikmäe, instruktorina Karl Truu, kunstiliseks ja muusikaliseks juhiks sai Linda Aasa. 1959-1960 - alustati varakult, eesmärgiga osa võtta vabariiklikust rahvakunstiõhtust. Tööd alustas ka neidude rühm. Esineti palju. Direktor leidis palju esinemiskohti, nii Aluksnes, Petseris kui Põlvas. Peeti ka pulmapidusid, mis olid juba traditsiooniks muutunud. 1960-1961. aastal olid eesotsas tublid entusiastid Milvi Kalde, Maie Kõrvel ja Stepan Müürsepp. Lavastati ka põimik “Kui näärid tuppa toodi”. Suveks õpiti esinemiskava ning 21.-25. juulil toimus Saaremaa -reis, mis kujunes seiklusrikkaks ja meeldejäävaks. 1961-1962 Koguneti 19. oktoobril ja täiendati koosseisu uute liikmetega. Esineti Võru laulu- ja tantsupeol. Samuti veedeti aega koos jaaniõhtul Asunduse pargis ja vabaõhukontserdil Kütiorus. 1962-1963 Valmistuti esimeseks rahvatantsupeoks. Kollektiivi töö laabus edukalt tänu tugevale distsipliinile. Esineti 8-9. juunil Võru peol, vastlaballil, 30. juunil Aluksne sõpruspeol ja 15.-22. juulil esimesel rahvatantsupeol Tallinnas. 1963-1964 Rühm alustas tööd suurte raskustega 8-paarilisena, kuid teotahtelist kollektiivi siit ei kujunenud. Kevadel lahkusid Aadu Antson ja Mati Teiler armeese. Esmakordselt jäädi eemale rajooni rahvakunstiõhtust. 1964-1965 Vastupidiselt eelmisele hooajale asusid rühma etteotsa Ahto Pajuma ja Milvi Zahkna, kelle eesvõtmisel saadi jälle kokku teotahteline rühm. Samal sügisel organiseeris Helju-tädi 10-paarilise mudilasrühma, mõeldes järelkasvule. Suurterühm valmistus vabariiklikuks laulu-ja tantsupeoks. Esineti Võrus, Tartus, 17.-23. juulil Tallinnas ja loomulikult Vastseliina kultuurimajas. 5.nov. võeti osa ka Läti NSV Gulbene rajoonis Beljaski kolhoosis toimunud kontserdist. 1965-1966 Rühm tuli kokku pisut muutunud koosseisus. Tantsimist jätkasid taas Ojametsade ja Luhtide abielupaarid. Õpiti tantse kultuurimaja ürituste jaoks. Esineti 7. märtsil naistepäevapeol, 18.-19. juunil Võru tantsupeol ja 31. juunil Metsapargis. 1966-1967 Hooaeg algas varakult. Väikestel tantsijatel seisis ees koolinoorte vabariiklik laulu-ja tantsupidu, suurtel taidlusfestival. Uute liikmetena võeti vastu: Laidi Must, Kalev Kuldnokk, Ludmilla Tikman ja Nikolai Võsakovski, puhkusele saadeti Maie. Esineti: “Kandles”, 26. märtsil Tartus, 4. apr. Võru koolinoorte ülevaatusel ja 10.-11. juunil Võrus tantsupeol. Tallinnasse sõideti uute Muhu ja Ungari rahvarõivastega. 1967-1968 Oli rahvapeoks ettevalmistumise hooaeg. Kevadel saadeti pidulikult armeeteenistusse Sulev Jaagomäe. Teda asendas Rein Põldoja. Toimus Tallinna-reis. Esineti tantsulavastusega “Jälle kevad “ Mõnistes ja Vastseliina kultuurimajas. 1968-1969 Vabariiklikke üritusi sellel hooajal ei olnud. Harjutati oma klubi ja rajooni rahvakunstiõhtute jaoks. Rühmast lahkusid Rein Põldoja ja tema asemele tuli Mart Majas. Hooaeg lõpetati Asunduse pargis. 1969-1970 See hooaeg kujunes väga pingeliseks. Nii täiskasvanute kui ka lasterühm valmistusid vabariiklikuks tantsupeoks. Esineti 6. nov. kultuurimajas, oktoobripühade aktusel , 20-21. juunil Tartu tantsupeol ja 13.-20. juulil Tallinna tantsupeol. 1970-1971 Mudilasrühmast oli kasvanud elujõuline ja rahvatantsu armastav kollektiiv. Moodustati taas uus mudilasrühm. Seega oli nüüd rahvamajas 3 rahvatantsurühma. Esineti traditsioonilistel üritustel ja 8. augustil Misso laulupäeval. 1971-1972 Sel aastal sai teoks esimene üle-Eestiline võistutantsimine koolinoortele. Toimus ka vabariiklik laulu- ja tantsupidu. Võistutantsimise lõppvoorus Tallinnas 17. juunil saavutati oodatud teine koht. Suurte rühma uueks ringivanemaks valiti Lembit Kindsigo. Saadi palju tänu- ja aukirju. Loodi juurde veel üks 6.-7. klassi rühm. 1972-1973 14. oktoobril 1972 kutsuti kokku kunagised segarühma tantsijad. Esinesid ka tegutsevad mudilas- ja noorterühmad. Edasi valmistuti vabariiklikuks tantsupeoks. Võru rajoonis läbiviidud ülevaatuse võitis Vastseliina ja saadi lubatud preemia: luba osaleda Leedu NSV Trakai koolinoorte peol. 21. detsembril kohtuti Moskva oblasti tantsuansambliga “Istra”. 1973-1974 Hooaeg oli täis pingelist tööd. Kõik 3 segarühma valmistusid vabariiklikuks maa-taidlusülevaatuseks. B-rühm õppis ka Moldaavia ja Vene rahvatantse. C-rühm aga Ukraina rahvatantse ja noorterühm sai laureaadi nimetuse Tallinnas. Keskkoolitüdrukutest organiseeriti ka neiduderühm. 1974-1975 Sellel hooajal alustas tegevust kogunisti 7 tantsukollektiivi. Laste C, B ja D- rühmad, neiduderühm ning noorte- ja täiskasvanuterühm. Vastseliina Kultuurimaja direktori kohalt lahkus Kaarel Lokk ja asemele tuli Aleksander Rõõmusoks. Helju Müürsepp viidi raamatukogust üle klubitööle. Esineti kadriõhtul, nääripeol, Võru tantsupeol, Asunduse pargis, 13.-22. juulil Tallinna suurel peol (C ja B), 27. juulil Misso laulupäeval. Manalateele läks 20 aastat tantsinud Leo Keerma. 1975-1976 Eelmise hooaja rühmad jätkasid tööd. Veteraniderühm eesotsas Milvi ja Suleviga oli eriti agar seltsitegevuses. Jätkati sõprussuhteid. Esineti 8. mail Eesti Televisioonis, 29.-30. mail käidi Leedu NSV Trakai rajooni laulupeol. 1976-1977 Algas raskustega. Puudu oli meestantsijatest. Kultuurimaja direktori A. Rõõmusoksa asemele tuli Reet Niidu. Veteranide- ja noorterühm jäid siiski püsima. Noored viibisid nädal aega Leedu NSV-s, kus esineti ja toimusid ka ekskursioonid. Esineti: 29. apr. Võrus, 5. apr. Põlvas, 4. juulil Asunduses ja 1.juulil Kubijal tantsupeol. 1977-1978 B-grupp lõpetas oma tegevuse ja Helju alustas tööd vaid selle grupi tüdrukutega. Nääriõhtul andsid veteranid oma tiitli üle noorematele. Toimus ka ekskursioon marsruudil: Vastseliina-Ventspils-Sigulda-Heinaste ja Otepää. Lasterühm jätkas tööd, kuid neiduderühm mitte. 1978-1979 Tegutsesid edasi 3 rühma: segarühm, neiduderühm ning noorem ja vanem lasterühm. Kõik 8-paarilistena. Võeti osa 29. juuli Tartu laulupeost, 22.apr. esimeses voorus Võrus ja 8.-9. juunil Võru tantsupeol. 1979-1980 Seoses olümpiamängudega ei toimunud planeeritud tantsupidu. Kultuurimajas tegutsesid endiselt 3 segarühma. Heljule meeldejäävaks sündmuseks oli tantsuansambli “Sõprus” külastamine Tallinnas. Esineti 15. jaanuaril kultuurimaja peol, 14.-15. juunil Võru tantsupeol, 21. juunil Asunduse pargis. 1980-1981 Sellel hooajal lakkas veteranide rühm tegutsemast. B-rühmast lahkus Hele Hussar ja tantsijatest Eve Leelans, Hille Alasi ning Tiiu Tint. Puuduvad tüdrukud võeti juurde keskkooliklassidest. Ringivanema kohustused sai endale Malle Pedak. Hooaeg möödus vabariiklikuks tantsupeoks valmistumise tähe all. Esineti: 10. jaanuaril Tartus, 4.apr. tantsulavastusega “See rõõm on elust endast”. 1981-1982 Valimistuti taas koolinoorte suurpeoks. Kultuurimajas tegutsesid 1.-2.; 5.-6.; 7.-8. klasside, neidude, C-ja B rahvatantsurühmad ning mudilaste rühm. Esineti 30. mail Antsla kultuurimajas, 5.-6. juunil Võru tantsupeol ja 6. juunil Kirikumäe järve ääres. 1982-1983 Algas kurvalt. Jäädavalt lahkus meie hulgast armeeteenistuses viibiv, juba esimesest klassist tantsimist alustanud Heldur Säre. Korraldati meeldejäävaid üritusi: nääripidu, vastlapäev, armee aastapäev ning naistepäev. Esineti veel 9.dets. “Kandles”, 4. juulil Asunduse pargis, 12. juunil Antsla laulupeol ja 31. juulil Misso laulupäeval. 1983-1984 Jällegi oli üks edukamaid hooaegu, ringivanem Arne Lillemets täitis oma kohustusi hästi. Esineti: 31. mail ETV saates “Taidlusrõõm “ ja “Viljaveski.” Läheneva tantsupeo tõttu sai hoo sisse ka C-segarühm. Esineti veel, 20.aprillil “Kandles”,11.-12.aug. Võrus. 1984-1985 Seekord sõitsid Tallinnasse B-segarühm ning 2 nooremat keskkoolirühma. Samuti võeti osa “Tallinnfilmi” võtetest. Peep Pruksi eestvõtmisel ja tänu tantsijate mõistlikule suhtu-misele läks kõik hästi. Kohtuti paljude teiste rühmade inimestega. Veel esineti 27.veebruaril keskkooli saalis filmimisel, 14.-21.juulil Tallinnas, 15.-16.juunil Võrus ja 28. juulil Läti NSV Aluksne linna 700. aastapäeval. Üldse tegutses kultuurimajas 9 rühma. 1985-1986 Oodati suure põnevusega filmi ilmumist. 13. detsembril saabuski film. Seda filmi demontseeriti Vastseliina juhtivtöötajatele. Filmi nimi oli “Helin”. Edukalt esineti ka Anna Raudkatsi mälestusele pühendatud “Tuljaku” võistutantsimisel. Heli Valk ja Uuno Ruus saavutasid teise koha. 13.dets. oli ka aruandekontsert. Osaleti veel 24. märtsil Missos,12. apr. Lasvas, 21. mail “Võru Kevadel 87”, 1. juunil Asunduse pargis ja 16. aug. Andres Kaupi ja Ruta Kõosaare pulmapeol. 1986-1987 Sel hooajal valmistuti koolinoorte vabariiklikuks tantsupeoks. Kultuurimaja juures tegutses 7 tantsuringi: B, C, viienda klassi, 3.-4. klassi ja 1.-2. klassi segatantsurühmad ning 7. kl. liikumisrühm ja neidude rühm. Võeti osa rajooni ülevaatusest, kust saadeti esinema Tartusse teisele Eesti piirkondlikule ülevaatusele. Esineti koos naiskooriga Meremäe ja Ruusmäe klubides. 28. juunist - 5. juulini olid koolinoored suurel tantsupeol Tallinnas. 1987-1988 Alustati eesmärgiga osaleda vabariiklikul B-segarühmade tantsupeol Tallinnas. Lakkas tegutsemast keskkooli noorterühm. Esineti 24. dets. abiturientide ballil ja 25. juunil Tallinnas. 1988-1989 Alustati suure entusiasmiga 9-paarilisena. Kuid peagi paljud lahkusid. Hooajal tegutses Vastseliinas 6 tantsurühma: 4 Helju Müürsepal, 10-paariline lasterühm Valentina Larionoval ning liikumisrühm Annela Kauri juhendamisel. Esineti veebruaris kultuurimajas vabariigi aastapäeval, märtsis oma aruandekontserdil “Kandles” ning tantsijate kokkutulekul, suvel Võru tantsupeol ja Misso laulupeol. 1989-1990 Esimene kokkutulek oli 2.oktoobril. Tegevusrohke aasta. Toredad sünnipäevapeod, pulmad, väljasõidud. Taastati sõprussidemed Aluksne tantsijatega. Tantse saatis Ergav Post. Kultuurimaja direktor Reet Jallai, kunstiline juht Ruta Veski. 13. veebruaril suri kauaaegne kultuurimaja töötaja Claudis Hirv. Esineti: 23.dets. Puigal, 16. märtsil aruandepeol, 29. juunist kuni 1. juulini Tallinnas ja 21. juunil Petseri linna 402. aastapäeva peol. 1990-1991 Ringijuht Helju Müürsepal täitus 40. tegevusaasta. Sel hooajal süvendati sõprus-sidemeid Läti kollektiividega Aluksnest ja Valkast. Esineti ka 15. veebruaril lätlaste sõprus-peol Missos. 8. märtsil Aluksnes, 23. mail “Võru Kevadel”. 8. juunil maakonna tantsupeol Kubijal ja 6. juunil Osula tantsupeol. 1991-1992 Erakordselt tegevusrohke hooaeg. Toimus kaks rahvatantsupidu tantsude rohkuse tõttu. Tegutses 3 rühma: vanem tantsurühm ehk”Kullerid”, C-segarühm ja noorterühm. Meeldejäävamad üritused olid: 3 päevane reis Leedumaale, nädalane osavõtt folkloorifestivalist “Baltika’92” ja 2-päevane reis Lätimaale Aluksne rajooni pidustustele. Esineti veel: 21.sept. Võru spordikooli võimlas. 25. jaanuaril Võru folklooripeol, 10-12. märtsil Leedu Vabariigi aastapäeval, 23.-24. juunil Tõstamaa jaanipäevapeol ja 14.-19. juulil Tallinnas “Baltika’ 92”. 1992-1993 Koolinoored alustasid hooaja tantsutreeninguid juba septembris. “Kullerid” tulid kokku oktoobris 10-paarilisena. Kauaks jääb meelde 5-päevane esinemisreis Rootsi Kuningriiki Värmlandi maakonna Torsby jaanipäevapidustustele. Hooaja esinemised: 30. oktoober – “Kandles”, 31.okt. Vastseliina KK aastapäevale pühendatud kontserdil, 28.dets. Vastseliina rahvamaja ballil, 24. veebruaril “Kandles”, 29. mail “Võru Kevad’93”, 14. mail Lätis, 12. juunil Põlvas Intsikurmu rahvapeol, 22.-28. juunil Rootsis. 1993-1994 Iga tee, ükskõik kui kaugele see viiks, algab esimesest sammust. 1994.a. suvel plaaniti tähistada laulupidude 125. aastapäeva ja osaleda 15. üldtantsupeol. Sellepärast algasid ka proovid varakult. Vabariiklikul üritusel, kus selgitati 20 vabariigi paremat rühma, saavutati neljas koht. Võõrustati “Võru Kevad’94” ajal (25.-30. maini) Rootsi Ekshärandi tantsugruppi. Hooajal esineti: 19.nov. “Kandles", 10.dets. rahvamaja taidlejate peol, 26.dets. jõuluballil rahvamajas, 28.dets. oli rühma jõulupidu “Kassikõrtsis”, 13. veebruaril osaleti vastlapäeval 14. veebruaril Maarja rahvamajas. 27.-29. mail “Võru Kevad’94”, 4. juunil Pärnu Vallikääru laval, 17. juunil Tartu juubelilaulupeol, 27. juunil - 3. juulil Tallinnas tantsupeol. 27.aug. Sangaste rahvamajas ja 18.aug. Haanjas “Munamäe jalamil”. 1995-1996 Kõigi teiste esinemiste kõrval - ESTO’96, Soome Kaustineni kuulus folkloori-festival. Samuti reis heade sõprade juurde Rootsimaale, koos Norramaal esinemisega. Rahva-maja juures tegutses 7 rühma: ”Kullerid”, tantsuveteranid, Maie Kõrveli memmede tantsurühm, “Sullerid”, 5.-7. kl. Valentina Larionova noorterühm ja Annela Tohvi juhendamisel tegutsev liikumisrühm. Esinemisi oli palju (kokku 27): 22.dets. jõuluballil, puhkeõhtul, 27.jaan. “Kandles” (folkülevaatusel), 27. märtsil rahvamaja salongiõhtul,17.-18.apr. Soomes (“Sullerid”). 19.-27. juunil Rootsi-Norra reis, 13.-14. juunil Võru folkloorifestivalil, 17.-23. juulil Soome Kaustini folkfestivalil, 9.-10.aug. Tallinnas ESTO’96 päevadel, 23.aug. Helju-tädi juubelipeol ja 18.okt. rahvamaja 40. tegevusaata juubelipeol. 1996-1997 Toimus 8. noorte vabariiklik tantsupidu. Segarühmas “Kullerid” toimus pere-heitmine. Enamik lahkus, jäid ainult tõelised “fanatid”. Teostamata jäi reis Mallorkale. Kuid tänu uutele rabeldi ummikseisust välja.Teoks sai huvitav suvistepühadeaegne reis Saksamaale Duderstadi 1100. aastapäeva pidustustele. Esineti (kokku 20 üritusel): 19.dets. rahvamaja jõulupeol, 20.dets. keskkooli jõulupeol, 8. veebruaril Põlva Kultuurikeskuses, 15.veebr. tantsupeo üldproovil, 23. veebruaril aastapäevakontserdil, 17.apr. “Kandles” (“Sullerid”), 25.apr. oma aruandekontserdil kõik rühmad, 21.-24. mail Duderstadtis (“Kullerid”), 30. mail 2. juunil Cesises (“Sullerid”), 31. mail Asunduse pargis, 16.-23. juunil Tallinnas Noorte Laulu-ja Tantsupeol, 28. juunil Intsikurmus ja 10.-13. juunil Võrus folkloorifestivalil. 1997-1998 Sel hooajal lõpetas tegevuse tantsugrupp “Sullerid”, mõningad neist läksid üle tantsima “Kulleritesse”. On esinetud kooli 50. aastapäeval, 12.dets. kultuurimaja peol, 20. dets. toimus tantsugrupi jõulupidu, 17.dets. käidi Põlvas, sealse naisrühma 25. aasta juubelil. Saabumas on ka tantsugrupi “Kullerid” 50. juubel. Rahvatants on raske kunstiala – tulla pärast väsitavat päevatööd treeningule.Tulek ise-enesest nõuab tahet ja energiat. Treeningud aga füüsilist vastupidavust, esinemised närveerimist, kuid tantsuringis erinevate elukutsete, iseloomude, hariduse ja vanuse poolt ulatatud käed on tantsijaid alati sõpradeks liitnud. Kõigele sellele on oma huumori, nooruslikkuse, järjekindluse ja nõudlikkusega kaasa aidanud Helju-tädi. Inimesi on olnud väga mitmesuguseid: seltsivaid, endassesulgunuid, aktiivseid ja pärivoolu ujujaid. On olnud meteoriite, säravaid tähti. On olnud selliseid, kes aastakümneteks ja veel rohkemakski tantsuringi püsima jäänud. 4.3. Vastseliina Rahvamaja tänastest tegemistest Kuigi Vastseliina on väike alev ning ei paista millegi väga erilisega silma, ei saa seda öelda tema kultuuri kohta. Vastseliinas on olemas rahvamaja, kus käib koos väga erinevate ja mitmekülgsete huvidega inimesi. Rahvamaja on valminud 1956. aasta kevadel. Ta oli ja on ka praegu kultuurisündmuste keskmeks. Iga kuu toimub rahvamajas mõni pidu või sündmus.Viimaseks suuremaks peoks oli jõulupidu, kus esinesid peaaegu kõik praegu tegutsevad rühmad. Tähtsust lisab juurde asjaolu, et rahvamajas asub ka raamatukogu ja kino. Rahvamajas on läbi aastate töötanud hulgaliselt ringe, mille juhid on aegade jooksul vahetunud. Iga inimene peaks sealt leidma endale midagi sobivat ja meelepärast. Populaarsemateks vaba aja tegevusteks peetakse tantsimist, laulmist ja näitlemist. Praegu tegutseb rahvamajas 15 ringi. Suurem osa ringidest on mõeldud täiskasvanutele. Kuid pole unarusse jäetud ka nooremaid huvilisi. Tegutseb kolm noorte liikumisrühma, milles on kolmkümmend liiget, ja laste rahvatantsuring, kus on kuusteist osavõtjat. Nende juhendajaks on Annela Tohv, kes on juba pikemat aega tegelnud laste juhendamisega. Rahvatantsu on harrastatud põlvest põlve. See näitab, et tantsimist pole kuni tänapäevani unarusse jäetud, vaid tantsitakse täie hooga edasi. Praegu tantsib rahvatantsu 36 tantsuhuvilist täiskasvanut. Neist 16 on valinud tantsurühma “Kullerid” ning ülejäänud 20 veteranide segarahvatantsurühma. Mõni aeg tagasi tegutses ka rahvatantsurühm “Sullerid”, kuid huvi tasapisi vähenes ja lõpuks otsustati laiali minna. Rühm koosnes peamiselt Vastseliina Keskkooli õpilastest. Osa tantsijatest suundus tantsima “Kulleritesse”, aga mõned lõpetasid tantsimise. “Kullerite” edu põhineb sellel, et kõigil liikmetel on soov tantsida ning nad käivad proovidel kolm korda nädalas. Palju tänu võlgnevad tantsijad oma juhile, Helju Müürsepale. Ka tänapäeval püüavad tantsurühmad esineda kõigil paikkonna üritustel. Tantsijate suur-sündmusteks võib pidada esinemisi välismaal ning tantsupidudel. Kuid kõige tähtsamaks peavad nad ise esinemist Rahvusvahelisel Maarahva Laadal meie kodualevis, Vastseliinas. Ühtekokku on Rahvusvaheline Maarahva Laat toimunud kolm korda ning nendest on osa võtnud ka rahvatantsurühmad. Rahvatants väljendab meie väikerahva kultuuri. Oleks tore, kui suudaksime säilitada seda traditsiooni ka edaspidi, sest tants toob sära silmadesse, rõõmu ja hellust südamesse. Vastseliina inimesed on alati lugu pidanud näitlemisest. Näitekunstiga on tegeldud ajast aega, kas suuremal või vähemal määral, vaatamata poliitilistele oludele ja ka kõigele muule. Ka praegu ei tule näiteringis ja teistes ringides osalejatest puudu. See näitab, et rahvas hoolib kultuurielust. Paljud kohalikud inimesed püüavad selle heaks anda oma parima. Praegu tegutseb Vastseliina rahvamajas kaks näiteringi: noorte näitering, milles on 10, ja täis-kasvanute näitering, milles on 6 liiget. Kui varasematel aegadel oli huvi näitlemise vastu üpris suur, siis praeguseks on huvi mõningal määral vähenenud. Püütakse küll rahvani tuua näidendeid, kuid vähem kui varem. Näiteringide juhiks on 1988. aastast alates Ingrid Välbe. Kui lugeda üles kõik näidendid või katkendid, mida ta on lavastanud, saab neid päris palju. Eriti suur menu oli I.Välbe arvates Iko Marani näidendil “Päevakoer, kes tahtis lennata”. Selle ja ka teiste näidenditega on nad käinud esinemas enamasti maakonna piires - Missos, Rõuges, Haanjas, Loosis, Võrus ja Põlva maakonnas. Ingrid Välbe ütles, et talle see töö, nii laste kui ka suurte inimestega, meeldib. Kuid rohkem siiski noortega. I. Välbe on väga inimlik, sõbralik ja tore inimene. Ta teab täpselt, kuidas mõni stseen peab välja nägema ja suunab vastavalt sellele ka näitlejaid, kuid ometigi ei sea mingeid kindlaid piire, millest üle ei tohi minna. Samuti nõuab ta proovide ajal seda, et saalisolijad austaksid tööd, mida tehakse laval. See tähendab, et saalisolijad ei tohi segada ega juttu ajada. Ta püüab anda endast alati maksimumi. Praegused ja endised näiteringi liikmed meenutavad, et näidelda on olnud alati huvitav. Ette on tulnud ka viperusi, eriti esinemiste ajal. Kuid nendest eriti ei hoolita. Nad ainult naeravad ja ütlevad, et vigadest õpitakse. Arvatakse, et näitering on üks vajalik asi. Sealt saadakse uusi kogemusi ja on ka võimalus ennast laval proovile panna ning osa võtta huvitavatest kultuuriüritustest. Väikeses Vastseliina alevikus tuntakse ka päris palju huvi laulmise vastu. Sellepärast tegutses minevikus mitu koori, millest järele on jäänud vaid viieteistkümneliikmeline kammerkoor ja kahe-kümne lauljaga naiskoor. Nende mõlema koori juhiks on Ruta Veski. Tema perekond on väga muusikasõbralik, sest ka tema abikaasa Indrek Veski laulab kammerkooris ning lapsed osalevad lauluüritustel. Edukam on olnud kammerkoor, kes on käinud esinemas Lätis, Venemaal, Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Aastaid tagasi tegutsesid lisaks kammerkoorile ja naiskoorile ka meesansambel ja meeskoor. Veel tunti huvi ka muusika loomise vastu ning siis loodi puhkpilliorkester ja estraadiorkester. Rahvamajas tegutseb ka kaheksa huvilisega luulering, millest võtavad osa luulearmastajad.Nende rõõmuks on luule kaudu edasi anda kõike meid ümbritsevat ja väljendada oma tundeid. Ka luuleringi juhendajaks on Ingrid Välbe. Eriti populaarseks on saanud klubide loomine. Huvilised on jagunenud kolme klubi vahel. Nendeks on Teisipäevaklubi, N-klubi ja pensionäride klubi “Heldela”. Teisipäevaklubi tegutseb usinalt. Kaks korda kuus teisipäeva õhtuti kogunevad viisteist Vastseliina valla meest arutama valla arenguga seotud probleeme. Ja seda juba 1994. aasta sügisest alates. Kooskäijate seas on kooliõpetajaid, kirikuõpetaja, kultuurijuht, ärimehed ja ka vallavanem Raul Tohv. Klubi presidendiks on 1995. a. alates Adu Ojamets. Raul Tohvi sõnul on klubil kaks eesmärki: tegutseda omakasupüüdmatult valla hüvanguks ja nautida pisut üksteise seltskonda. Neil on põhimõte, et ei tohi iriseda, vaid kui keegi on näinud kitsaskohti, siis pakkugu halamise asemel lahendus. Mõeldakse ka heategevusele ning lastele. Kooskäimine annab positiivset energiat. 1997. aastal organiseeris Teisipäevaklubi jalgrattakrossi, kus osales üle 40 jalgratturi. Esmakordselt toimus Vastseliinas jõulukuuse tulede süütamise pidu, kus päkapikud jagasid lastele maiustusi. Eestvõtjaks oli Teisipäevaklubi. Kaks korda aastas tullakse kokku koos abikaasadega. Raul Tohv meenutas, et Teisipäevaklubi on kõige rohkem arutanud Rahvusvahelise Maarahva Laadaga seotud küsimusi. Peale selle on veel arutatud piirialade koostööd, suhtlemist idanaabritega mõlemale poolele kasulikust vaatenurgast. Vastseliina Rahvamaja juures tegutseb ka N-klubi. Klubi on oma liikmetele üheks suhtlemise ja enesetäiendamise vormiks. On organiseeritud mitmeid kursusi: jõulu- ja lihavõttekursus, lambanahast toodete valmistamise kursus jne. N-klubi lööb aktiivselt kaasa Vastseliina Rahvusvahelise Maarahva Laada korraldamisel. Organiseeritud on ka mitmeid pidulikke üritusi: kadripäev ja isadepäev. Klubi liikmed saavad kokku kaks korda kuus, esmaspäeviti. Probleemiks on heade lektorite Vastseliina kutsumine, sest see on liiga kulukas. Igal klubi liikmel on õigus uute liikmekandidaatide esitamiseks. Nende asemele, kes mingil põhjusel lahkuvad, valitakse uued. Klubi liikmete arv on piiratud. Lähemal ajal on N-klubil plaanis korraldada Vastseliina naistele üks päev märtsikuu algul, kus oleksid loengud stiiliõpetusest, toitumisest ja psühholoogiast. “Heldela” klubi liikmeteks on 25 Vastseliina valla memme ja taati. Pensionäride klubi alustas tegevust 1993.a. veebruaris. Tuldi kokku selleks, et koos midagi teha ja muremõtteid eemale pele-tada. Tegevust planeeriti kolmes suunas: käsitöö, võimlemine ja silmaringi laiendamine. Võimlemas käidi üks kord nädalas. Peale võimlemist istuti teelauas, kuulati loenguid, vesteldi või tehti käsitööd. Osavõtjaid oli 15 inimese ringis. Selline tegevus kestis mitu aastat. Kevadel korraldati käsitöönäitusi. Et tegevust laiendada, alustati 1995.a. sügisel tööd tantsurühmaga. Kaua otsiti nime. Lõpuks leiti - “Heldela”. Praegu on klubil tantsurühmas 9 paari ja võimlemisrühmas kuni 13 inimest. Tantsijaid käivad koos igal teisipäeval, võimlejad igal kolmapäeval. Kuna klubis on vanaemad, kelle nägemine ning näpuosavus pole enam head, siis ei tegelda sel aastal käsitööga. Selle asemel on üks kord kuus vestlusring teetassi ja suupistega. Arutatakse aktuaalseid päevaprobleeme, kuulatakse loenguid jne. Erilisi probleeme klubil ei ole. Kui mingi küsimus päevakorda tuleb, lahendatakse see rahvamaja juhatajaga. Rahvamaja on meie tegevust alati toetanud ja aidanud. Ka vallast on abi saadud. Tulevikus tahetakse luua kontakte teiste pensionäride klubidega. Senini on kohtutud Võru ja Misso pensionäride-lauljatega. On osaletud Põlva ja Võru “Memme – Taadi” suvepidudel. 1998.a. suvel toimub pidu Viljandis ja sealtki kavatsetakse osa võtta. Enamus tantse on juba selged. Ka Vastseliina laadal soovitakse osaleda. Ees seisab külaskäik Misso. Tegevust jätkub. Praeguse Vastseliina Rahvamaja juhataja sõnul on suurimaks probleemiks hetkel rahanappus ja see, et on vähenenud vastseliinlaste huvi tantsimise, laulmise ja näitlemise vastu. Annika Aasaare 10. klass Kasutatud allikad: Kodu-uurimuslikud tööd, mis asuvad Vastseliina Keskkooli muuseumis: 1. Allikas, A., Kund,T. Johannes Saarniit – Vastseliina kultuuri kandja. 1993. Käsikiri. Suulised teated: Helju Müürsepp |