Vastseliina Kihelkond 1. Vastseliina kihelkonna kujunemisest ja ajaloost 1.1. Kihelkond muinasajal Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mis oli Eesti tähtsaimaks haldusüksuseks. XIII sajandi alguses oli Eestis umbes 45 kihelkonda. Esmajoones välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud suuremateks üksusteks - maakondadeks. Eestis oli 8 maakonda. Kesk-Eestis, kus välisoht oli kõige väiksem, säilisid mõned kihelkonnad, mis ei olnud veel liitunud omaette maakonnaks. Muinasaja lõpul olid märgatavad mõningad maakondade ühistegevuse tendentsid, mis viitasid riikluse kujunemise algetele. Eestlasi nimetati tavaliselt veel maakondade järgi sakalasteks, järvalasteks, saarlasteks jne. Kirjalikes allikates kohtab juba ka ühisnimetusi “Eesti” ja “eestlased”. Vastseliina piirkond kuulus arvatavasti Ugandi maakonna alla. 1.2. Vastseliina linnusest Liivimaa idapiir kujunes välja põhiliselt juba XIII sajandi esimesel poolel, siinne esimene kindlustustevöönd valmis arvatavasti XIII sajandi lõpuks. Esimesi kindlustusi ei rajatud päris piiri lähedusse, vaid rohkem sisemaale. XIV sajandi alguskümnendid siin mingisuguseid muudatusi kaasa ei too.1340.a. algul kujunevad vahekorrad venelastega taas teravaks ning ordumeister Burchard von Dreileben plaanitseb sõjakäiku Pihkva vastu, nõudes ka Tartu piiskopkonna kaasalöömist. Ordumeister alustab teise piirikindlustuste vööndi rajamist. Paastumaarjapäeval, 25.märtsil 1342 alustati linnuste ehitamist Marienburgi ja Vastseliina.Viimast nimetati Neitsi Maarja linnuseks, mis omandas peatselt uue (vastse) linna nime (Castrum Novum, Neuhausen, Nyhusen, Nowogrodek). Nähtavasti on see nimetus tekkinud ajalise kõrvutamise tõttu vanema Kirumpää linnusega. Esimesed kirjalikud teated Kirumpää linnusest pärinevad aastast 1322. See oleks ka üheks versiooniks Vastseliina nime tekkimise kohta. Vastseliina tähtsusest annab tunnistust ka see, et Vana-Liivimaa lõunaosa suhtles Pihkva ja teiste Vene aladega suurel määral siitkaudu. Vastseliina ei olnud märkimisväärne ainult piirikindlusena. Avignoni supliikideregistris leidub Riia peapiiskopi Frommhold Viffhuseni palve 1354.aastast paavst InnocentiusVI-le, milles kirjeldatakse Vastseliina linnusekabelis juhtunud imet. Nii olevat 1353.aasta ühel septembriööl kostnud tühjast linnusekabelist muusikat ning kohalejõudnud olevat näinud kahte vahaküünalt üleloomulikus valguses säramas. Rist, mis muidu asus altari põhjaosas seinale kinnitatuna, seisnud ilma igasuguse toeta altari keskel. Rist seisnud ülal veel kirja kirjutamise ajal jaanuaris 1354. Pärast toimunut alanud Vastseliinasse palverändajate vool nii Liivi- kui ka Saksamaalt ning paljud pimedad olevat saanud tagasi nägemise ning kurdid kuulmise. Oma kirjas paavstile taotleb Liivimaa peapiiskop kabeli külastajaile pattude andeksandmist, põhjendades seda taotlust järgmiselt. Pälverändurite hulga suurenemisega oleks võmalik laiendada kabelit kristlaste leviku piirimail. Nii kuulutatakse Vastseliina külastajaile 40-päevane patukustutus. Paavst Eugenius uuendab selle patukustutuse 1432.aastal, samuti on XV ja XVI sajandist teateid palverännakuist linnusekabelisse. Oma olemasolu esimesel sajandil linnus sõjalistes aktsioonides erilist rolli ei mängi. Vastseliina ümbrusse korraldatud sõjaretked linnust reeglina ei puuduta. Esma-kordselt üritatakse linnust süstemaatiliselt piirata 1463.aastal, kuid tagajärjetult. Alles Liivi sõjas, pärast kolmenädalast piiramist, alistub linnus 30.juunil 1558. aastal Vene vägedele, kelle valdusesse jääb ta sõja lõpuni. Vastavalt Jam Zapolski rahu tingimustele antakse linnus 1582. aastal poolakatele üle. XVII sajandi sõdades figureerib Vastseliina linnus korduvalt, seejuures läheb ta 1625. aastal pikemaks ajaks rootslaste kätte. Selleks ajaks oli Vastseliina linnus suurema osa oma tähtsusest minetanud. 1.3. Kuidas kujunesVastseliina kirikukihelkond? Kihelkonna all võib mõista ka kirikukihelkonda – maakirikukoguduse piirkonda. Vastseliina kihelkonna moodustumine algas 1626.a. Esimeseks luteriusu õpetajaks oli Christiern Henrici (1626-1633). Selle õpetaja ajal ehitati kirikuõpetaja maja, anti õpetajale maad ja määrati kindlaks kirikumaksud. 1651.a. ehitati linnuse ette uus kirik, millest räägitakse 1669.a. kirikuvisitatsiooni protokollis. 1702.a. purustas venelaste suurtükituli lossi ees oleva kiriku. Arvatavasti hävis seekord lõpli-kult Vastseliina linnus ning alevik. Põhjasõja ajal sai Vastseliina palju kannatada. Maa laastati, põletati külasid, tapeti inimesi või viidi vangidena Venemaale. Ka Vastseliina kirikuõpetaja vangistati ja kuni 1726.a. oli kihelkond õpetajata. Vaimulikke talitlusi viisid läbi naaberkihelkondade kirikuõpetajad. XVIII sajandi esimesel poolel ehitati uus puukirik, mitte aga enam linnuse lähedale, vaid 6 versta eemale, praeguse kirikuõpetaja maja kohale. 1772.a. valmib praegune kirik.Aastal 1901 ehitati kirik Pohlmanni plaani järgi ümber. Kihelkond on eesti keele, rahvaluule ja etnograafia uurimisel põhiline territoriaalne üksus. 1.4. Vastseliina mõisast Vastseliina mõis kuulus Tartu piiskoppidele, oli kaua venelaste käes ja muudeti Poola ajal riigimõisaks, milleks ta jäi ka Rootsi ajal.Aastal 1627 ei olnud Vastseliina mõisal üldse haritud põldu.Varasemal ajal põldude all olnud maa oli sõdade tagajärjel metsastunud.1628.aastal andis Gustav Adolf Vastseliina Andreas Eriksonile laenuks. Mõis riigistati uuesti reduktsiooni ajal. Vastseliina kuulus, arvatavasti keisrinna Eliisabeti valitsuse ajal läänistatult, vürstinna Trubetskoyle, kelle surma järel aastal 1755 läks mõis pärandusena vürstinna Trubetskoy vennale Ivan Betzkoyle. Viimane pantis Vastseliina 1757.aastal Carl von Liphartile. Aastal 1766 müüs Betzkoy mõisa Carl von Liphartile. Viimane moodustas Vastseliinast ühes Orava ja Raadi mõisaga majoraatmõisa ning pärandas selle oma pojale Guido Reinhold von Liphartile. Ta lahutas Vastseliinast Orava, Lasva, Põhu, Loosi ja Misso ning pärandas need oma teisele pojale Gotthard von Liphartile 1856. aastal. Vastavalt 1919. aasta Maaseadusele riigistati mõisnikele kuulunud maavaldused. 1926.aasta kevadel oli mõisas suur tulekahju, mis hävitas suurema osa hooneist. 1.5. Valla kujunemisest Kuni XIX sajandi alguseni etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel keskset osa mõis – halduspiirkond, mis hõlmas nii mõisa kui ka külamaa. Mõisapiirkond oli ühtlasi kohtu-piirkonnaks. XIX sajandi alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus – vallapiirkond. XIX sajandi alguse talurahvaseadusega loodi vallakohtud, mis koosnesid kolmest liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi hulgast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi riiu- ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoorimisi ning karistasid väiksemate üleastumiste eest. 1820.a. hakati vallakohtuid nime-tama kogukonnakohtuteks. Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks veel ühisvastutus magasivilja varumisel.Tegemist oli viljavaruga, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Nii magasivili kui ait olid talupoe-gade ühisomandiks, mille suhtes mõisnikel oli vaid järelvalveõigus. Kogukonna ülesandeks oli ka vaestehoolekanne. Algul käisid vaesed külakorda, hiljem hakati ehitama juba eraldi valla vaestemajasid. Pärisorjuse kaotamine nõudis omavalitsuse senisest segepiirilisemat kindlaksmääramist. 1816.a. ja 1819.a. talurahvaseadustega antud omavalitsus oli siiski veel paljuski sõltuv mõisnikust. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus alles 1866.aasta vallareformiga. Sellega vabanes nii vallavalitsus kui ka vallakohus lõplikult mõisniku kontrolli alt.Uue seaduse järgi moodustasid kõik taluperemehed (ka talurentnikud) ning kümnendik maatameestest valla täis-kogu. Täiskogu valis valla kõrgeimaks võimuks vallavolikogu, mille liikmetest pool tuli valida peremeeste ja pool maatameeste hulgast (käsitöölised, mõisatöölised ja sulased ning täiskas-vanud noormehed, kel talu oli veel isa nimel). Vallal oli oma eelarve, mida vald ise käsutas. Maksud ja koormised jagati volikogu poolt taludele laiali. Samuti pidi volikogu määratlema kulutused (vallamaja, kooli, teede ja sildade korrashoiuks vajalikud kulutused, kooliõpetaja palk, toetused vallavaestele). Valla eesotsas oli vallavanem, kes pidi jälgima, et täidetaks seadusi ja vallas valitseks kord. 1866.aasta vallaseadus pani aluse valla poliitilisele elule, mille läbi sai hiljem võimalikuks eesti rahva tee juba suurde poliitikasse. Esialgu talurahva omavalitsus valla tasandist kõrgemale ei küündinud. Kubermangu ja maakonna omavalitsusasutused jäid kuni Vene aja lõpuni rüütel-kondade kätte. 1890.aastate algul oli Eestis üle 1000 valla. Toimus valdade koondamine ja 1917.a. aprillis jäi järgi ~ 400 valda. Seisuga 1.aprill 1939 oli Eestis 248 valda. 1926.aasta andmetel kuulusid Vastseliina kihelkonda Lasva, Loosi, Misso, Orava ja Vastse-liina vald. 28.detsembri 1922.a. andmeil elas Vastseliina kihelkonnas 10668 inimest. 1934.a. elas Vastseliina kihelkonnas 10916 inimest. 1934.a. elas Vastseliina alevikus 166 inimest. 1.6. Vastseliina nõukogude korra ajal 1945.aastal loodi valdade allüksustena külanõukogud. 20.juuli 1945.a. seisuga oli Vastse-liina vallas neli külanõukogu: Kapera, Mauri, Perametsa ja Tsolli. Peagi liideti Tsolli küla-nõukogu Kapera külanõukoguga, Mauri külanõukogu nimetati ümber Illi külanõukoguks ja Perametsa külanõukogu Saaluse külanõukoguks. 26.septembril 1950.a. likvideeriti Võru maakond ja moodustati Antsla, Vastseliina ja Võru rajoonid. 3.mail 1952.a. moodustati Tartu oblast. Antsla, Vastseliina ja Võru rajoon kuulusid Tartu oblastisse, mis likvideeriti 25. aprillil 1953.a. 24.jaanuaril 1959.a. likvideeriti Antsla ja Vastseliina rajoonid ja liideti vastavad külanõu-kogud Võru rajooniga. 23.jaanuaril 1960.a. nimetati Võru rajooni Kapera külanõukogu ümber Vastseliina külanõu-koguks. 3.septembril 1960.a. kaotati Illi ja Saaluse külanõukogud. Osad külad liideti Vastseliina küla-nõukoguga, osad Meremäe ja osad Misso külanõukoguga. 1.7. Vastseliina vald täna Vastseliina külanõukogu eksisteeris kuni 30.detsembrini 1991, mil ta nimetati taas Vastse-liina vallaks ja on seda tänaseni. Eesti Vabariigi valitsuse määrusega nr. 248 23.detsembrist 1997.a. suurenes Vastseliina valla territoorium 6 küla võrra, kus elab 418 inimest. 1.jaanuari 1998.a. seisuga elab Vastseliina vallas 2084 inimest ja Vastseliina alevikus 830 inimest. Tiiu Ojala Kasutatud kirjandus: 1. Võru Maakonna Arhiiv. Vastseliina Küla TSNTK, nimistu 1.Eessõna. 2. Alttoa, K.Vastseliina piiskopilinnus: Töid kunstiteaduse ja –kriitika alalt.2.Artiklite kogumik.Tln.,1977. 3. Võrumaa.Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus.Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus,1926.