Hariduse andmise algusest Vastseliinas

Vastseliina (saksa keeles Neuhausen) kihelkond asub Võrumaa kaguserval, ulatudes kitsa lookleva ribana piki Setumaa piiri Räpina kihelkonna lõunarajalt Lätimaani. Vastseliina kirikukihelkonna moodustumine algas 1626. aastal. Kooliharidus Vastseliinas on võrsunud kiriku rüpest. Vastseliina esimeseks luteriusu õpetajaks oli soomlane Christiern Henrici, kes 1626. aastal ametisse seati. Arvata on, et seekord siin kihelkonnakoole veel ei olnud, sest terve Lõuna-Eesti idapoolne osa-linnad muidugi välja arvatud-oli tol ajal veel katoliku usku ja vististi oli Vastseliina esimene luteriusu õpetaja rohkem misjonitöö tegija ja koguduse rajaja kui harilik kirikuõpetaja. Sellest võib järeldada, et sel ajal kooli veel ei olnud. Katoliku kirik rahvaharidust ei edendanud. Ka puudusid siis veel Rootsi valitsuse korraldused nii kihelkonna- kui ka mõisakoolide asutamise kohta. Kui vähe luterlik seekord Vastseliina kihelkond oli, selgub kirikukatsumise protokollist 1646. aastast, kus on öeldud, et terve aasta jooksul on armulaual käinud ainult kuus isikut. Kuigi protokollides otse kihelkonnakoolist ei kõnelda, võib siiski oletada, et siin juba Rootsi ajal kihelkonnakool oli, sest Vastseliina kiriku maa on annetatud endise Vastseliina koguduse õpetaja Gustav Masingi tõenduse järele Rootsi valitsuse poolt ja need maad määrati peale kirikuõpetaja ja köstri ka kihelkonnakoolile. Vanimad veneaegsed kirikukatsumise protokollid teatavad, et siin on ¼ adramaad köstrimaad ja ¼ adramaad koolimaad. Et aga maa Rootsi kroonult annetatud oli, siis tuleb küll arvata, et juba Rootsi ajal siin kihelkonnakool oli. Põhjasõja ajal suleti igal pool koolid. Millal Vastseliina kihelkonnakool Vene ajal töötama on hakanud, selle kohta puuduvad kindlad andmed. Teada on, et Vastseliina kool on üks vanimaid Võrumaal. Ta on alustanud oma tegevust 1729. või 1730. aastal Vastseliina kiriku köstri rehetares. Selle oletuse aluseks on dokument, mis pärineb Läti Ajalooarhiivist Riiast. Dokument on koostatud 1736. a. 10. jaanuaril koha peal kiriku tegevuse kontrollimise e. visitatsiooni kohta. See on vanas alamsaksa keeles ja kooli nimetatakse selles Neuhauseni kooliks, sest niisugust nime kandis siis ka Vastseliina kihelkond. Selles dokumendis on märgitud, et koolis õpetab lapsi köster Kersen, kes seda teeb juba kuus aastat. Köstrikoolis õppis tollal 22 õpilast. See seisukoht jõudis päevavalgele alles 1970.aastatel. Eesti Vabariigi ajal, täpsemalt 1937. aastal tähistati hariduselu 200. juubelit ja selleks puhuks kirjutas tollane koolijuht Johannes Saarniit raamatukese “Vastseliina Algkool 1737 – 1937”. Järgmist koolijuubelit – 250 tähistati1980/81. õ-a. kevadel, mille aluseks võeti Läti Ajalooarhiivist leitud dokument. Arvame, et koolielu algus Vastseliinamail jääb siiski juba Rootsi aega, kusagile 17.saj. II poolde, kuid senini pole õnnestunud leida arhiividest dokumente selle tõestuseks. 1998. a. suvel, valmistudes hariduskonverentsiks selgus, et Läti Ajalooarhiivis on dokument, kus 1725.a. 17. jaanuaril toimunud kirikuvisitatsiooni protokollis on kirjas, et Vastseliinas oli koolmeistriks Martin Melhson ja köstriks Jahn Kersten. Järelikult on olemas kindlad andmed, et juba 1725.a. töötas Vastseliinas kool. Arvata võib, et arhiividokumente veelgi põhjalikumalt uurides võib koolihariduse algus Vastseliinamail ulatuda Rootsi aega, kusagile 17, sajandi lõpukümnendisse. See on aga täna ainult oletus. Dokumentaalselt on tõestatud, et koolihariduse andmine sai alguse 1725 ja seega tähistame aastal 2000 Vastseliinas koolihariduse andmise alguse 275. aastapäeva praeguse koolimaja juurde hariduskivi paigaldamisega. Aastatel 1702 – 1709 töötas Kambjas pastor Timmermann. Kuna siin oli kool juba olemas, siis on küllalt tõenäoline, kui ta 1722. aastal saabus tagasi Rootsist ja tuli Vastseliina, siis ta kas asutas kooli või jätkas õpetamist juba rajatud koolis. Ta töötas pastorina kuni 1729. aastani ja ka suri samal aastal Vastseliinas.

Aastad 1725 - 1944

Alljärgnevalt huvipakkuvaid fakte hariduselust Vastseliinamail: 1736.a. Vastseliinas üks köstrikool 22 õpilasega (Kirchspielschule). 1753.a. ehitati köstri maja, kus oli rehetuba, ühes neist töötas kool. 1765.a. üks köstrikool. 1766.- 1767.a. talvel asutati Vastseliina kihelkonnas küll mõned külakoolid, kuid koolilaste arv olnud äärmiselt väike, sest neil polnud anda raamatuid. 1774-1777 – Vastseliina kihelkonnas üks köstrikool – 59 õpilast, 6 mõisa- ja külakooli 182 õpilasega. 1780.-1790 – Vastseliina pastor soovib tunduvalt rohkem koole oma kihelkonda. 1784/85 – 6 mõisa ja külakooli, 1 köstrikool. 1785/86 – 8 mõisa ja külakooli. Ebarahuldavad olid tingimused 4 mõisa- ja külakoolis, kõige konkreetsemad näited/andmed/ maarahva laste kirjutamisoskuse ja kirjatehnika kohta pärinevadki Vastseliina kihelkonnakoolist. Pastor Marpurgi teadete kohaselt hakati kirjutamist õpetama tema ametiaja alguses 1782.a. Kooli võeti 12 poissi, kellele usuõpetuse, laulmise la lugemise kõrval õpetati ka kirjutamist ja arvutamist. Et poistele kirjutamist õpetati, seda näitab visitatsiooni protokoll ja selle juurde lisatud üheksa koolipoisi kirjanäidist. Need üheksa vihikut on teadaolevatel andmetel esimesed omataolised ja valmistatud Räpina Paberivabriku paberist. Georg Gottfried Marpurg (1755-1835) on pärit Saksamaalt, õppis Leipzigi ülikoolis. 1777.a. tuli Riiga, seejärel Tartusse. Ta oli pikemat aega pastor Vastseliinas ja seejärel Rõuges. Andis välja usuõpetuse õpikuid ja muid usulise sisuga raamatuid. Tähelepanu väärib bro?üür “Ma-rahwa Laste-Kaswatamisest” ,3(1797), milles ta põhjendab üksikasjalikult hariduse vajalikkust, näidates kooliskäimise paremust võrreldes koduõpetusega. Soovitades rahvale praktiliste õpetuste andmist, hurjutab ta ühtlasi lastevanemaid, kes lasevad “oma latsi ülleskaswada, ötse kui mõtsapuud, ehk mõistmatta tõppra”. Marpurgi kasvatuslikesse soovitustesse kuulus ka ülemate- vanemate ja seaduste austamine ning mõisa- ja keisriõiguse (nekrutikohuste) sõnakuulelik täitmine. Tema mainitud jutluse publikatsiooni võib pidada esimeseks eestikeelseks puhtpedagoogilise sisuga rahvaraamatuks. 1806.a. oli ikaldus ja sellega seoses loobus Vastseliina kirikukonvent kihelkonnakooli asutamisest. Piirduti olemasolevate külakoolidega. Küla-ja mõisakoolides õpetati lastele peamiselt lugemist ja usuõpetust. Ainult Vastseliina kihelkonnas, kus pastoriks oli ratsionalistlike teoloogide põlvkonda kuulunud Marpurg, õpetati lapsi ka kirjutama. Nii oli siin 1809.-1810.aasta talvel kirjutamist õpetatud kümnest mõisakoolist üheksas. 19.sajandil algas ka eraldi koolilugemike ja üksikutele õppeainetele pühendatud raamatute väljaandmine, mis nagu aabits-lugemike tekkiminegi kajastab valgustusajastu ratsionalistlike vaadete kandumist eesti talurahva kooli ja tema vaimumaailma. Esimese eesti koolilugemiku andis lõuna-eesti keeles 1805.aastal välja Vastseliina pastor Georg Gottfried Marpurg (“Waikenne oppetuse nng luggemise Ramat…”). Raamatu käsikiri sai auhinna Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi võistlusel ning ülikooli koolikomisjonilt soovituse koolides õpikuna kasutamiseks. Õpiku esimene osa tutvustas lapsele koduümbruse loodust. Teises osas anti ülevaade Liivi- ja Eestimaast ning Vene riigist. Siin tutvustati ka maailmajagusid ja tähtsamaid Euroopa riike ning selgitati inimest ümbritsevaid loodusnähtusi (tuul , pilved , vihm , lumi jne.). Õpiku kolmas osa õpetab arvutamist. Siin anti ülevaade ka Venemaal kasutatavatest mõõtudest ja rahasüsteemist. Raamatu viimases osas oli lugemispalu ja juhtnööre põllu väetamiseks, loomade ravimiseks ning arstimite valmistamiseks, propageeriti tol ajal alguse saanud kartulikasvatust. Raamatus leidus õpetlikke jutukesi, mõistatusi ja vanasõnu, aritmeetika algkursus ning kirjanäidis. Marpurgi lugemik pidas omalaadse universaalse käsiraamatuna silmas nii õpilaste kui õpetajate, samuti kooli ja oma ajastu praktilise elu vajadusi. Lõuna-Eesti murdelisena sai see levida siiski ainult Tartu ja Võru murdealal. See oli ulatuslik universaalõpik, mis püüdis ühise kaane vahele mahutada mitte ainult talurahvakooli universaalkursuse, vaid pakkus teadmisi ka teiste õppeainete alalt. 1851/52.a. oli Vastseliina kihelkonnas koduõpetusele lubatud 948 last. Koolis aga pidi käima 100 last. Kuid viimastest ei käinud koolis ükski korrapäraselt tervet talve. 1819.aasta talurahvaseadus nõudis, et igas kihelkonnas, kus 2000 hinge, peab kihelkonnakool olema ja konvendi otsusega avati kihelkonnakool 1833.a. 1879.a. otsustati kihelkonnakoolile maja ehitada ja see ehitus kestis 1881-1883.a. 8.okt.1887.a. alustas Aleksander Undritz tööd Vastseliinas ja töötas kuni pensionile minekuni 1930.a. (A.Undritz 9.apr. 1866 – 29.nov.1933.a.) 1919/20 nimetati kool kõrgemaks algkooliks ja moodustati algkooli 5.-6. õppeaasta. Asutava kogu poolt 1920.a. vastu võetud avalike algkoolide seaduse järgi muudeti algkoolid 6-klassilisteks. Neli esimest klassi moodustasid kooli alama astme ja olid sunduslikud kõigile, kaks viimast, s.o. 5. ja 6. õppeaasta jäid kuni 1930.a. vabatahtlikeks klassideks ja neid nimetati algkooli ülemastmeks. Endised kihelkonnakoolid muudeti 5. –6. klassilisteks algkoolideks. 1930.a. kinnitati Vastseliina algkooli juhatajaks Johannes Saarniit. Sõjakeerises lahkus J. Saarniit Vastseliinast.

Õpilaste arv aastate vältel:

1900.a. oli õpilasi 36
1905.a. 63
1910.a. 48
1915./16.a. (ühes Tsolli kooliga ) 86
1920./21.a. (ainult V-VI klass) 43
1925./26.a. (III-VI kl.) 111
1930./31.a. (I-VI kl.) 126
1931./32.a. 146
1932./33.a. 165
1933./34.a. 177
1934./35.a. 173
1935./36.a. 169
1936./37.a. 191

Vastseliina Algkoolis töötanud õpetajad:

Toomas Abraham 1737 -?
Johann Abrahamson 1776 - ?
Gustav Eduard Neuball 1843 -1857
Peeter Taube 1857 -1863
Ernst Mattisson 1863 -1883
Johann Hermann 1883 -1887
Jüri Kaiv 1885 -1891
Aleksander Undritz 1887 -1930
Evald Mattisson 1895 -1918
Elfriede Undritz 1917 -1943/44
Karl Prants 1918.-1920
Valdik Kaldamäe 1925-1937
Praost Nathan Johannes Aunverdt 1925 -1927
Aleksander Eller 1927 -1930
Adeele Paabusk 1927 -1930
Dr.Artur Indus 1927 -1928
Edgar Mattisson 1927 -1930
Johannes Saarniit 1929 -1944
Felix Toode 1932 -1933
Elmar Kivi 1933 -1937 (1935 -1936 sõjaväes)
Maria Laidvere 1935 -1939
Eleonore Räägo 1935 -1936
Arnold Tolk 1935 -1936 ja 1938 -1939

Vastseliina 7-klassiline Mittetäielik Keskkool.

Aktiivse sõjategevuse lõppedes 5.oktoobril 1944. aastal alustas kool tööd 7-klassilise Mittetäieliku Keskkoolina. Kooli juhtis Võru Õpetajate Seminari kasvandik Valentina Zopp.

Vastseliina Keskkool aastatel 1947 – 1954 ( direktoriks Aleksander Linask)

1947. aastal muudeti Mittetäielik Vastseliina Keskkool keskkooliks. Direktoriks oli määratud Leningradi Pedagoogilises Instituudis hariduse saanud Aleksander Linask. Kool töötas nn. valges koolimajas, sõjast alles jäänud vanas kihelkonnakoolimajas. Ruumipuuduse ning õpilaste arvu suurenemise tõttu töötas kool aastatel 1950 – 1960 kahes vahetuses. Kooli areng aastate jooksul on olnud suhteliselt rahulik, ilma teravate tõusu- ja mõõnaperioodideta. Aga edasiliikumine on alati toimunud, on olnud teatud mõttes proovimist ja katsetamist seoses haridusministeeriumi poolt esitatud nõudmistega, nagu polütehniline tööõpetus, vene keele süvaklassid, 6. - aastaste õpetamine, põllumajan- duse mehhaniseerimise, piimafarmi laborandi ja masinlüpsimeistri-operaatori erialade õpetamine, töö kodundus-klassidega. Ja seda katsetatud on ikka selle nimel, et otsida võimalusi oma õpilastele koolist kaasa anda lisaks üldharidusele ka eluks vajalikke oskusi. Keskkooli esimeseks direktoriks oli Aleksander Linask ja õppealajuhatajaks Georgi Petúnikov. Õpetajaid oli 48, neist naisi 33 ja mehi 15. Sellel ajal otsustati sageli inimese üle sotsiaalse päritolu järgi. Aeg määras ja dikteeris suuresti inimeste käitumise. Võimalusi ise otsustada oli vähe. Ka õpetajad olid oma ettevalmistuse poolest küllaltki erinevad. Kooli keskkooliks muutumise tingis elu ise, sest õpilaste kodudes oli hakatud arusaama hariduse vajalikkusest. Õpilaste arvgi ulatus sinnamaale, et oli paras ühele maakoolile. Õppimistahe oli suur nii õpilastel kui õpetajatel, sest ka õpetajad olid alguses väga erineva ettevalmistusega, ühelgi õpetajatest ei olnud kõrgemat haridust ja seetõttu tuli paljudel õpetajatel kaugõppe teel asuda seda omandama. Esimeste lendude lõpetajad olid peaaegu üheealised õpetajatega, seetõttu olid omavahelised suhted väga head. Vanemate pedagoogide heatahtlik suhtumine ja tähelepanu liitis noored ja vanad õpetajad ning õpilased ühte. Koolielu selleaegsetes tingimustes oli küllaltki raske ja keeruline. Töötati kahes vahetuses ja õhtusel vahetusel tuli töötada petrooleumilampide valgusel. 1951. aasta märtsis sai kool elektrivalgustuse. Üha kasvav ja arenev kool põrkas kokku raskustega. Kooli direktor ja õpetajad olid hõivatud väga paljude ühiskondlike kohustustega. Peagi hakkasid õpetajad abiks käima veel ka põllutöödel. Hoolimata raskest ajast valitses loov vaim ja püüd hariduse poole. Vastseliina Keskkooli kolm esimest lendu olid küllaltki edukad. Seda tõestab esimeste lendude lõpetajate tublidus. Nende hulgast on sirgunud filosoofe, ajaloolasi, kultuuritegelasi, õpetajaid ja igati tublisid tööinimesi. Enamus neist peavad praegu pensionipõlve. Aeg on teinud oma töö. Üleminekueksamid toimusid kevaditi ja sügiseti. Võõrkeeltest õpiti saksa keelt. Võimlemissaali ja vajalikku spordiväljakut polnud. Sellest hoolimata suudeti läbi viia kooli-, maakonna-, rajooni-, linna- ja vabariiklikke võistlusi. Õpilaste koolist puudumise põhjusteks olid haigus, riietuse ja jalatsite puudumine, töö kolhoosis või kodus. Põhjuseta puudumist esines harva. Soov haridust omandada oli suur, kooli tuldi jalgsi, isegi 20 versta kauguselt, või ööbiti nigelas internaadis. Koolis oli raamatukogu, mis mahutas 1225 raamatut. Seega said noored oma kirjanduslikke huve rahuldada, oma silmaringi avardada. Toitlustamist koolis ei olnud, pakuti ainult teed. 1950. aastal ehitati koolimaja vastu üle tee internaadihoone, milles oli kolm tuba magamiseks ja köök. Seal hakkasid elama tüdrukud. 1953. aastal valmis koolile uus 100-kohaline internaadihoone, mis asub Pioneeride tänavas. A.Linaski direktoriks oleku ajal pandi alus Vastseliina Keskkooli tegevusele. Tema ajal oli koolis võrdlemisi tugev õpetajatekaader. A.Linask nõudis ranget distsipliini. Kooli majanduslik olukord hakkas järk-järgult paranema. Sel perioodil said keskhariduse 59 noort. Vastseliina Keskkooli algus oli hiilgav. Panuse pidid andma kõik – õpetajad, õpilased, lapse-vanemad. Arvestades selleaegset elu-olu oli Vastseliina Keskkooli tekkimine suur samm edasi selle piirkonna arengus.

Vastseliina Keskkool aastatel 1954-1956 (direktoriks Irene Eisen).

1954. aastal määrati koolidirektori kohale Irene Arus (Eisen), kuna A. Linask´il puudus kõrgem haridus.

Vastseliina Keskkool aastatel 1956-1963 (direktoriks Paul Vardja).

Paul Vardja tuli Vastseliina Keskkooli tööle 1951.a. Õpetajate Seminaris oli ta omandanud algkooliõpetaja kutse ja hiljem lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Juulis 1956.aastal edutati Paul Vardja Vastseliina Keskkooli direktoriks. Direktori kohal töötas ta 7 aastat. Seda perioodi mäletavad vilistlased kui aktiivse tegevuse aega. Märk sõnadeks olid sport, muusika ja isetegevus. Need olid direktori armastatud tegevused ja see ei jätnud puudutamata ka õpilasi. Paul Vardja direktoriks oleku ajal töötas koolis 48 õpetajat, neist 36 naist ja 12 meest. Alates aastast 1959 töötas koolis õpilaste koolikooperatiiv. Kooperatiivi esimeheks oli valitud üks õpilane ja hooldajaks õpetaja. Koolis oli müügipunkt, kust sai osta koolitarbeid, saiakesi, sooja toitu jne. Müüjaiks olid õpilased. Saadud kasumi eest korraldati kevadel ekskursioone ja aktiivsematele liikmetele maksti preemiat. 1960/61 õppeaastal kehtestati Vastseliina Keskkoolis, nagu kogu Võru rajooniski, kaheksa- klassiline koolikohustus. Koolile rajati küülikufarm. Küülikute arv ulatus sajani. 1961/62 õppeaastal algas koolis tootmisõpetus. Erialaks valiti põllumajanduse mehhaniseerimine. 1962. aasta suvel hakati Vastseliina sovhoosipoolse majandusliku toetusega Kirikumäe järve äärde ehitama pioneerilaagrite läbiviimiseks köögi- ja sööklahoonet. Korrastati järve ümbrus. 1962/63 õppeaastal sisustati Vastseliina Kultuurimajja tootmisõpetuse kabinet. Samal aastal lõpetati õpilaste koolikooperatiivi tegevus, kuna leiti, et tema tegevus pole õpilastele vajalik. Spordis tegeldi kõige enam suusatamise ja võrkpalliga. Nendel aladel osaleti koolide vabariiklikel võistlustel.Võrkpalliplats tehti metsa ja mängiti isegi talvel. Hiljem ehitati mänguväljakule katus peale. Keskkooliosas tegutses segakoor. Lauldi laule Eesti klassikalisest repertuaarist. Veel oli mees- ja naisansambel. Anti kontserte, käidi ülevaatustel. Mais 1959.a. tuli poistekoor ülevabariigilise ülevaatuse võitjaks, järgmisel aastal teiseks. Kõigest hoolimata vaevas kooli ruumipuudus. Õppimine toimus kahes vahetuses. Töötingimused olid rasked. Puudusid eraldi ruumid õpetajatele ja direktorile. Internaat valge koolimaja vastas ehitati ümber õpetajatele korteriteks. Ehitati välja õppetöökoda metalli- ja puidutööks, osteti juurde õmblusmasinaid.Raamatukogugi oli kasvanud suuremaks. Selleaegseid koolilapsi iseloomustas pärastsõjajärgne rangus ja vähenõudlikkus. Majanduslikult olid inimesed kehval järjel. Noored olid töökad ja tahtsid õppida, olid distsiplineeritud. Õpetajad hindasid õpilastes töökust, suurt tahtejõudu. Paul Vardja on ise öelnud (1997.a.), et selle aja noored olid töökad, moraalselt kindlamad ja puhtamad, kuid arvab, et tänapäeva noored on avatumad ja laiema silmaringiga. Kellel vähegi vaimuandeid oli, see jõudis ka edasi. Selleaegsetest lõpetajatest on paljud praegu juhtivatel ametikohtadel. Mitmed töötavad aktsiaseltside, osaühistute eesotsas, on talunikud, paljud on valinud haridusalase tegevuse. Ka Vastseliina Keskkoolis töötab mitmeid selleaegseid lõpetajaid. Koos üldteadmistega saadi teatud oskused maaeluks ja tööks, sest üheks õppeaineks oli polütehniline tööõpetus. Lisaks sellele veel kahenädalane tööpraktika kevadel ja sügisel kolhoosis põllutöödel või karjalaudas. Kõige paremaks näitajaks õppe- ja kasvatustöö alal oligi see, et lõpetanute sissesaamine kõrgkoolidesse oli hea. Kooli tuli rohkem vabadust, kui seda oli Linaski ajal. Paul Vardja oli koolijuht, kes oli vastu kõrgemalt poolt tulevatele mõttetutele ettekirjutustele, protsendimaaniale, pedagoogilise süsteemi ummikusse ajamisele. Ta oli vastu koolide bürokratiseerimisele. Elavnes kultuurielu nii koolis kui ka Vastseliina alevikus. Tema motoks oli: “Kui põleda, siis nii, et sädemed lendavad – mitte vinduda”.

Vastseliina Keskkool aastatel 1963 –1965 ( direktoriks Elsie Mets)

1963. aastal sai uueks Vastseliina Keskkooli direktoriks Elsie Mets. Õpetajaid oli 29. Õpetajate metoodiline töö oli korraldatud ainekomisjonide kaudu. Peamine rõhk pandi indi-viduaalsele tööle. Õpetajate enesetäiendamiseks töötas esteetikaseminar, eestvedajaks direktor E. Mets. Seoses Paul Vardja lahkumisega Vastseliinast puudus muusikaõpetaja ja see andis tunda ka õpilaste isetegevuses. Leonid Eriku tööleasumisega muusikaõpetajana olukord lahenes. Koolis tegutsesid ka eelmise direktori ajal loodud töökojad metalli ja puidu töötlemiseks ning õmblustöökoda. IX-XI klassi õpilased jaotati erialade järgi: loomakasvataja, mehhanisaator, traktorist-masinist. Lisaks sellele hakati õpetama ka masinaõpetust, mis on tänapäeval võrreldav autoõpetusega. Internaadis ühendati kaks magamistuba, kus valmis keemiakabinet. Vaststseliina Keskkooli juures avati kaugõppefiliaal, mis andis võimaluse ka töö kõrvalt keskharidust omandada. Raamatukogus hoiul olevate raamatute arv oli kasvanud 3331. Internaadis elas (seisuga 15. jaan. 1965) 102 õpilast, kõigile võimaldati sooja toitu. 2.septembril 1965.a. anti Võru Rajooni RSNTK Hariduosakonna juhataja käskkirjaga nr.30. Vastseliina Keskkool üle endiselt direktorilt E. Metsalt uuele direktorile Jüri Naaritsale.

Vastseliina Keskkool aastatel 1965 – 1980 (direktoriks Jüri Naarits).

Vastseliina Keskkooli direktori koht jäi 1965.aastal tühjaks. Seejärel pakuti seda kohta J. Naaritsale, kes oli omandanud ajalooõpetaja kutse. Pärast pikaajalist kaalumist võttis ta selle koha vastu. See elus palju näinud ja kogenud inimene tegi kohe asja enda jaoks selgeks ühes, nimelt, et kool ei saa areneda, kui õppetöö käib mitmes majas ja õpperuumid ei vasta enam sugugi aja nõuetele, olgugi et kaader oli kõrgema haridusega, staaêikas ja enamik õpetajaid väga head ainespetsialistid, kelle nõudlikkust ja jagatud tarkust mäletasid õpilased tänutundes veel kõrgkoolis õppideski. Koolis oli olukord raskenenud, puudusid mitmed aineõpetajad, ka õppealajuhatajat polnud. Siiski nõustus sellele kohale asuma matemaatikaõpetaja Elsa Hillep, kes jäi peagi dekreetpuhkusele. Teda asendas pensionil olev Aleksander Linask. Teised puuduvad õpetajad leiti endiste kooli kasvandike hulgast. Võib öelda, et J. Naarits alustas raskes olukorras, vanu haavu parandades. Kool oma 300 õpilasega oli õppetööks paigutatud kolme eraldi asuvasse hoonesse - keskaste kihelkonnakooli majja ja selle vastas olevasse internaati, alg- ja keskkooliklassid alevi teises otsas asuva uue internaadi ruumidesse. Õpetajad ja õpilased pidid nüüd teatud tundideks rändama ühest majast teise. Vastseliina rajooni ühendmisel Võru rajooniga 1959.a. jaanuaris tegi rajooni likvideerimise komisjon ettepaneku: anda 1953. a. ehitatud rajooni administratiivhoone (praegune sanatoorne internaatkool) keskkoolile kasutamiseks. See ei leidnud toetust, sest oli alanud internaatkoolide loomise kampaania. Niisuguse suhtumise juures jäid üldhariduslikud kohalikud koolid halvemasse olukorda. Vastseliina Keskkool oli nagu teisejärguliseks tõrjutud õppeasutus. 1966.a. võeti käsile valge maja kapitaalremont. Vähehaaval uuendati kooli inventari. Muretseti ka pedagoogilise kaadri täiendamise ning tugevdamise eest. Nii võeti kooli tööle noored eriharidusega õpetajad. Praeguseni on sel ajal tööle võetud õpetajatest Vastseliina Keskkoolis hariduse andmist jätkanud: Linda Hanimägi-Potolovskaja, Lea Lõiv-Mändik, Zinaida Hanimägi-Kall ja Juta Salmistu. Õpetajaid oli 22, enamik neist kohalikud. Õppetöö oli vabamaks muutunud, polnud enam ülevalt poolt dikteerimist. Jätkati P. Vardja poolt asutatud poistekoori traditsioone, puhkpilliorkestri ja laste- ning noorte segakoori edasiarendamist muusikaõpetaja Leonid Eriku käe all. Helju Müürsepp alustas rahvatantsu juhendamist. Pioneeri tänava uus internaadihoone ehitati kapitaalremondi käigus ümber õppehooneks. Sinna paigutati kesk- ja vanema astme klassid. Algklassid koos pikapäevarühmaga viidi tagasi valgesse majja. Vana internaat võeti taas kasutusele. Seega muudeti kooli peahooneks endise valge maja asemel hoopis uus internaadihoone. Kütmisprobleemide tõttu tuli õppetöö aeg - ajalt katkestada. Järgnevatel aastatel hakkas õppetöö kvaliteet märgatavalt paranema, tõusis õppeedukus. Õpilased hakkasid edukalt esinema aineolümpiaadidel. Suurenes kõrgkoolidesse suunduvate abiturientide arv.. Keskkooliklasside vahel korraldati kunstilise isetegevuse ülevaatekonkursse. 1965.–1980. aastatel lõpetanutest suur protsent on tööle asunud õpetajatena, arstidena, eraettevõtjatena ja muudel märkimisväärsetel kohtadel. Enamik õpilasi said koos keskkooli lõpetamisega ka amatöör-autojuhiload. 1970. aastatel selgus, et senini ettevõetu ei lahenda ikkagi kasvava ja areneva kooli ruumivajadusi. Nüüd töötas kool juba viies hoones, kahte neist renditi. Nii tõstis J. Naarits 1972/73 aastavahetusel üles uue koolimaja ehitamise hädavajalikkuse. Alles nüüd, 15. aasta möödumisel taotluse esmakordsest esitamisest, hakati abi otsima vabariigi haridusministeeriumi poolt. 1974. a. hilissuvel ilmusid ehitusplatsile ehitajad. 1.sept. 1975 avati uus koolimaja. Avamistseremooniale oli tulnud üle 1000 inimese. Kooli-majas oli jäetud siiski palju tegemata (siseujula, lükandvahesein aula ja võimla vahel, vestibüülide puitparkett.) Nüüd jäi koolist eraldi vaid internaat. Uue koolimaja kõrvale männimetsa rajati liikluslinnak. J. Naaritsa direktoriks oleku ajal, 1970. aastatel tugevnes riigi hariduselus tsensuur ja poliitiline diktaat. Õppetöös oli endiselt tähtsal kohal polütehniline tööõpetus, mille raames õpetati poistele põllumajanduse mehhaniseerimist ja tüdrukutele piimafarmi lüpsimeistri-laborandi eriala. See ei olnud ainult kooli valik, vaid tulenes selleaegsest riigi hariduspoliitikast, mis seostati nn. üldisele keskharidusele üleminekuga ja üldhariduslike koolide õppekasvatustöö ühendamisega kohaliku paikkonna elu- ja tootmistegevusega. Lastevanemate sooviks oli, et kooli lõpetades saaks õpilane ka autojuhiload. Rohkem probleeme oli tüdrukutega, kellele ei meeldinud pakutav eriala. Saadud oskusi ei kasutatud. Värsked lüpsimeistrid-laborandid, kes kõrgkooli sisse ei saanud või tehnikumis õpinguid ei jätkanud, asusid tööle kaubandusse või mujale teenindus- või tootmissfääri. Sel perioodil alustati vastukaaluks põllumajandusele tööd vene keele süvaõppe klassidega. Seal hakkasid õppima põhiliselt ärksama vaimuga tütarlapsed. Oli aeg, kus tunniplaanis oli keskkooliklassidel 11 tundi vene keelt ja samapalju põllumajandustunde. Olgu võrdlevalt öeldud, et momendil on keskkooli õppeplaanis ainult 5-6 tundi võõrkeeltele (2-3 tundi saksa või inglise keelt ja samapalju vene keelt). Veel tuleb ära mainida seda, et kool pidi oma tegevuses juhinduma NLKP ideoloogiast. Nii programmide kui ka õppeplaanide järgi tuli palju aega kulutada nõukogude korra ja valitseva partei poliitika õpetamisele, eriti ajaloos ja ühiskonnaõpetuses. Kahtlemata jäi selle tõttu ühtteist vajalikku õpetamata maailma üldkultuurist. Tagasivaadet tehes peab sedagi ütlema, et kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate algusaastail oli parteipoliitika tunduvalt nõrgem, kui seitsmekümnendate teisel poolel. Väga suurt rolli mängis koolis õppeedukuse protsent. Pioneeri- ja komsomolitööl oli suur osa koolide paremusritta seadmisel. Praktiliselt kogu töö ja elu oli üles ehitatud võistlemisele, peaaegu igal alal toimusid nn. sotsialistlikud võistlused. Viisteist aastat Vastseliina Keskkooli juhtinud Jüri Naaritsa tööaastad olid tegevusrohked.

Vastseliina Keskkool aastatel 1980-1994 (direktoriks Peeter Puusepp).

1980/81 õppeaastal õppis Vastseliina Keskkoolis 445 õpilast. Sel aastal toimusid olulised muutused kooli pedagoogilise kollektiivi koosseisus. Direktori kohale määrati Eesti Põllumajanduse Akadeemia põllumajanduse insener-mehhaaniku diplomiga lõpetanud Peeter Puusepp, õppealajuhatajaks sai Ene-Külli Lokk ja klassivälise töö organisaatoriks Enn Veri. Direktor Peeter Puusepa tööperioodi iseloomustab veelgi suurema osatähtsuse pööramine põllumajanduserialadele ja üldse koolielu maalähedasemaks muutmine. Õppetöö aluseks koolis oli üldharu õppeplaan. Vaba- ja valikainete tundide arvel õpetati poistele põllumajanduse mehhaniseerimist ja tüdrukutele kodundust ja käsitööd. Kõik, kes soovisid, said keskkoolis edasi õppida. 28. märtsil 1981.a. tähistati kooli 250. aastapäeva. 1983/84 õppeaastal osaleti Eesti Televisiooni poolt korraldatud koolidevahelises mängus “Turniir”. Vastseliina Keskkool saavutas esimese koha ja see oli suureks tunnustuseks väikesele maakoolile. 1984/85 õpeaastal saavutati teine koht. Need saavutused olid õpilaste ja õpetajate hea koostöö tulemus. 1983. aastal rajati kooli ajaloomuuseum. Tähtsal kohal olid koolielus pioneeri- ja komsomolitöö. Hulgaliselt loodi koolis huviringe, milles õpilased võisid oma vaba aega sisustada. 1. septembril 1984. aastal alustas tööd 6.- aastaste laste ettevalmistusklass. Kuueaastaste laste koolikohustuse nõue kaotati 1987. aastal. 1987.aastast alates hakati põllumajanduse mehhaniseerimist õpetama viilhalli ehitatud õppeklassides. 1989.aastal anti koolidele võimalus valida kolme õppeplaani vahel: reaal-, humanitaar- või üldharu plaan. Kooli õppenõukogu otsustas jätkata tööd üldharu alusel. Lõpetati töö vene keele eriklassidega ja õppeplaani ilmusid vaba– ja valikainete tunnid. Samal aastal alustati arvutiõpetusega vaba- ja valikainete tundide arvelt. Mindi üle 5- päevasele töönädalale. 1991/92 õppeaastal algas pidev õpilasvahetus Soome Vabariigis Valkeakoskis asuva Naaka kooliga. Samal ajal saavad alguse Vastseliina valla sidemed Rootsi Kuningriigi Årjängi Kommuuniga. 1992.a. avanes kahel meie kooli õpilasel võimalus õppida kaks nädalat Rootsis. Sel perioodil hoogustus koolis kodu-uurimuslik tegevus. Alates 1991. aastast on igal aastal Eesti Vabariigi sünnipäeva eel kujunenud traditsiooniks kooli kodu-uurimispäevad. Traditsiooniliseks ürituseks olid alati vastlapäevad, abiturientide nääriballid. Igal aastal on olnud rebaste pidu, kus 11. klass “ristib” uusi kümnendikke. On toimunud ka misteri-, pop-poisi ja -tüdruku valimised. P.Puusepp direktorina pööras suurt tähelepanu kooli majandusliku tegevuse arendamisele, uute õppeplaanide koostamisele ja kutseõpetusele.

Vastseliina Keskkool aastatel 1994 - 2001 (direktoriks Heiki Ojala)

Augustis 1994.a. valiti Heiki Ojala Vastseliina Keskkooli direktori kohale. Heiki Ojala on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogia eriala. Heiki Ojala asus läbi viima muudatusi. Ta seadis oma töös eesmärgiks akadeemilise tööõhkkonna loomise. Kool peab saama avatud maailma, see tähendab, et meie õpilasel peab olema võimalus minna mitte ainult reisile välismaale, vaid ka õppima ja ennast harima. Esialgu jätkati keskkooliklassides vaba- ja valiktundide jaotamist ka kutseõppele. Kuna Eesti Vabariik lõpetas kutseõppe finantseerimise ja muudeti oluliselt õpetajatele palga maksmise printsiipe, st. mindi üle nn. pearaha süsteemile, otsustas Vastseliina Keskkooli õppenõukogu 1997.aastal liita keskkooliklassid ning vaba- ja valikainete tundide arvelt suurendati võõrkeelte ja informaatika tundide arvu nädalas. Tähtsamad ettevõtmised H.Ojala direktoriks oleku ajal: Töötati välja kooli põhikiri, muudeti sisekorraeeskirju ja kodukorda. 1993.aastal loodi Vastseliina Keskkooli juurde täiskasvanute täiend- õppeks Vastseliina Vabaharidusselts. Seal on võimalik täiendada end keelte alal, õppida tundma arvutit, saada teadmisi käsitöö ja puidutöö alal. Tegevus toimub õhtuti, töövälisel ajal. 1994.aastal otsustas Vastseliina vald võtta Maailmapangalt laenu ja selle rahaga ehitati Vastseliina Keskkoolile kaasaegne katlamaja. 1996.aastal sai koolimaja A-korpus uue katuse. 1996.aasta sügisel ehitati kooli söökla ühte ossa kohvik. 1996. aasta novembris külastas meie kooli delegatsioon Saksa Liitvabariigi Koblenzi Gümnaasiumi. 1996/1997.aastal uuendati Vastseliina Keskkooli muuseumi. 1997.aasta sügisel ehitati endisesse bioloogiaklassi, raamatukogu kõrvale, lugemissaal. 1997. aasta kevadel sooritasid abituriendid esmakordselt riiklikke eksameid. Kohustuslik oli kolme riigieksami sooritamine. 1997. aasta juunis käivitus õpilasvahetuse projekt Taaniga. Selle raames külastas 20 õpilast Taanit ja taanlased meie kooli.